Minul kui Eesti kodanikul on turvatunne alati üsna tugev olnud. Usun, et kui keegi mult varastab, siis mul on, kelle poole abipalvega pöörduda. Ikka võib juhtuda, et varas jääbki targemaks, kuid usun, et mind vähemalt kuulatakse ja püütakse aidata. See, et kelmuse ohvriks võib langeda igaüks, ei vaja tõestamist.
Vaimupuudega Robertil sellist turvatunnet ei ole. Mis eristab mind Robertist? Ma oskan selle eest, et mind aidataks, paremini võidelda. Oskan sõnu kõnes ja kirjas paremini ritta seada, seadusi lugeda, enamasti neist üheselt aru saades, esinduslik ja tõsiseltvõetav välja näha. Tagatipuks olen ajakirjanik.
Kas aga abi on siis väärt ainult need, kes selle eest võidelda oskavad? Riigi institutsioonid ei tohiks töötada loodusliku valiku põhimõttel. On näha, et Roberti probleemid ei seisne mitte initsiatiivi, vaid oskuste puudumises. Ta püüab oma muredele lahendust leida iga päev, otsib abi, loodab. Riik vabastas Roberti eestkostelt ja nüüd ei ole ta enam teovõimetu, vaid lihtsalt „rumalake”, sellist inimest aga ei võeta kuulda ega aidata.
