Helilooja Rudolf Tobiase mälestuspingi avamine laupäeval Kullamaal kergitas üles küsimuse massi– ja kõrgkultuuri konfliktist.
Kullamaa on soliidse pingi võrra rikkam, kuid Lääne Elu kommentaariumis heidetakse ette, et Kullamaal muud polegi kui kivide paigaldamine. „Noortel polegi mõtet sellises kohas elada ega olla, kui kogu aur läheb kivide ja muu säärase „kõrgkultuuri” peale,” kirjutab kommentaator.
Selline arvamusavaldus just Tobiase sünniaastapäeva puhul on omamoodi irooniline. Oli ju Tobias see, kes leidis, et massikultuuri ehk koorilaulu kõrval ei pöörata tähelepanu kõrgkultuurile. Eesti esimese professionaalse heliloojana, kes tõi eesti muusikasse uusi helivorme, ei leidnud ta kodumaal mõistmist ja pühkis Eesti tolmu jalgadelt.
Kas sama võib juhtuda Loit Lepalaanega, kes uurib ja tutvustab Kullamaa kandi kultuuripärandit? Mujalt tulnud inimesed imetlevad Kullamaa paksu kultuurikihti ja selle jäädvustamist, kohalikke jätab aga toimuv külmaks ja nad nurisevad, et midagi ei toimu.
Lõhe massi– ja kõrgkultuuri vahelt ei kao kunagi, tuleb lihtsalt leida nende vahel tasakaal.
rahva rahulolemastus eliididga on lihtsalt lammaste solvumine, et juhtoinad ei suuda neid nii ruttu kui vaja juhtida mihklipäevaks sinna, kus nad tegelikult ei tahakski olla. võimutruudus on aga bioloogilise massi psühholoogilise töötluse tulemus.