Sel nädalal saatis haridus– ja teadusministeerium välja pressiteate, milles näitas omavalitsuste ja koolide kaupa, kui palju on riik õpetajate palgaraha palgatõusuks eraldanud.
Selle järgi on võimalik välja arvutada, kui suur on iga omavalitsuse suutlikkus õpetajaile riigi eraldisest palka maksta. Riigi üldhariduskoolide keskmine selle järgi on 889 eurot, keskmiselt peaks õpetajate palk olema tõusnud 8–15 protsenti, ka neil ametijärkudel, kellel riik tegelikult palka ei tõstnud. Läänemaa keskmise täiskoormusega töötava õpetaja kuupalk peaks olema 780 eurot, mitte miinimum 715. Vähemalt on riik nii palju raha andnud.
Kui vaadata Läänemaa õpetajate palku omavalitsuste kaupa, peaks see kõikuma alla 600st ligi 1000 euroni kuus. Tegelikult see mitmesugustel põhjustel muidugi nii ei ole.
Seda ühest küljest. Teisest küljest on ministeerium sisult arvudes väljastanud ka koolireformi kava. Ministeeriumi palgaeraldisest on täpselt näha, kus ja missugust kooli on praeguse rahastamissüsteemi järgi otstarbekas pidada. Et miinimumist kõrgem keskmine palgana kätte saada, peaks Lihula, Kullamaa ja Taebla muutuma põhikooliks, Risti ja Martna algkooliks. Nii lihtne ongi.
Läbi meie uue iseseisvuse aja on sellel inimelu alal, mida tähistame hariduse ja kasvatusega, käinud vaikne mõistete positsioonivõitlus. Vanad ja vankumatuna tundunud on taandunud, uued, mille inspiratsiooni lähte leiame valitseva aja vaimu eelistustest, agressiivselt peale tunginud. Kasvatus ja haridus on ajalooliselt ikka paindunud valitsevate ideoloogiate päraselt. Vabanemist ja iseseisvumise lootust tõotas valgustusaja ideestik, pedagoogika kujunemine teaduseks ning teaduste spetsialiseerumine. Nii tekkisid kiiresti ka valdkonnale omased teooriad ja mõisted. Ent see iseseisvumine oli näiline. Valitsevad ideoloogiad ja režiimid on haridusest alati püüdnud teha nii oma liitlast kui ka survestajat inimeste arusaamade allutamiseks. Kasvatus aga on kõndinud ühiskondlikult võimukate väärtuste käekõrval. Me… Loe rohkem »