Nii head uudist nagu Läänemaale otse tootjalt tarbijale toiduvõrgustiku loomine ei ole ma ammu kuulnud. Puutusin sellesarnase süsteemiga kokku ülikooliajal Tartus. Tellisime interneti teel koju Tartumaa talumeeste kanamune, piima ja teraviljatooteid, aga ka sõira, õietolmušokolaadi ja muud tervislikku, mida ketikauplustest tihtilugu ei leiagi. Jah, hinnad olid pisut krõbedamad kui Eesti toodetel poes, ning juba omajagu kallimad kui näiteks Maxima Leedus–Poolas või jumal teab kus valminud toodetel. Kokkuvõttes säästsime aga nii raha kui ka tervist ja südametunnistust. Kadus võimalus, sellega ka harjumus ja üldse soov poes käies vajalikule lisaks muud kraami korvi visata, kulutused toidule vähenesid ja enesetunne paranes. Toppisime endale vähem rämpsu sisse ja samal ajal tundsime, et toetame n–ö õiget asja.
Loodan väga, et O.T.T läheb Läänemaal edukalt tööle. Mul ei ole mitte midagi poodide vastu, aga ma leian, et kui valida kahest, siis tuleks toetada kohalikku talu–, mitte ärimeest. Rääkimata enda tervisest. Muidugi on erandeid, aga üldjoontes on tänapäeval juba laialt levinud teadmine, et inimesele tervislikem toit on see, mis on kasvanud tema lähedal.
