Mõrvale kaasaaitamises süüdi mõistetud vangivalvur kinnitab, et kannab süüd kõrgemate ametnike tehtud vigade eest

Harju maakohus mõistis endise Murru vangla valvuri, taeblalase Olaf Tšarnetski kinnipeetava tapmisele kaasaaitamise pärast kolmeks aastaks vangi. Paarkümmend Tšarnetski endist töökaaslast on aga moodustanud toetajate grupi, sest peavad kohtuotsust ebaõiglaseks.

Toetajate grupi arvates jäi Olaf Tšarnetski käsutäitjana süsteemi hammasrataste vahele, samal ajal kui käsuandjad pääsesid puhtalt.
Nende arvates on Olaf Tšarnetski jäetud ilma ka inimese põhiõigusest kaitsele. Toetajad esitasid nädala alguses pöördumise õiguskantsleri poole. Koos Tšarnetski perega on alustatud ka annetuste kogumist, et pöörduda Euroopa inimõiguste kohtusse.

Süüdimõistvat otsust kinnitas aga ka Tallinna ringkonnakohus ja riigikohus ei võtnud kassatsiooni menetlusse.

Lääne Elu püüab kuus aastat kestnud kohtusaagas selgust luua. Alljärgnev sündmuste käigu kirjeldus on kokku pandud Olaf Tšarnetski kriminaalasja kohtutoimiku ja mitmete loo asjaosalisi puudutavate kohtuotsuste põhjal.

Kümme inimest kohtu alla viinud mõrv Murru vanglas

2006. aasta augustis lubab kinnipeetav Romeo Kalda kinnipeetavale Vladimir Živolupile telefoni teel, et kinnipeetavale Igor Korseikinile antakse omavaheliste arvete klaarimiseks peksa.

Kuna Kalda kannab eluaegset vanglakaristust, on tema kongis valvuri kutsumiseks kellanupp. Kuue paiku õhtul kutsubki Kalda valvuri Olaf Tšarnetski ja palub tal Korseikin toimetada kinnipeetavate Karol Lüki, Oleg Seppeneni, Sergei Sokolovski ja Juri Stupaki kambrisse. Selleks et vangid saaksid CD–plaate vahetada ja teed juua.

Kui valvur on Korseikini kohale toimetanud, ise lahkunud ja ukse enda tagant lukku keeranud, pekstakse Korseikinit käte, jalgade ja raudtoruga.

Vigastustest tehakse telefoniga pilti, pestakse mehe nägu puhtaks, peavigastuste varjamiseks seotakse talle pähe märg rätik ja poole seitsme paiku antakse Kaldale teada, et võib valvuri järele kutsuda. Valvur võtab Korseikini eskortimisele kaasa Kalda ja Stupaki, kel on samuti rätt peas.

Samal õhtul viib Tšarnetski Korseikinit vaatama Kalda ja kinnipeetava Rene Vainiku. Korseikin vahetab mõlemaga paar sõna.

Kell kümme teavitab Romeo Kalda peksmisest telefoni teel vangla julgeolekujuhti Raivo Põtra ja märgib ära ka peksjate nimed. Mobiili ei tohiks kinnipeetavatel olla. Tund aega hiljem helistab Põder vangla korrapidajale ja palub kontrollida Korseikini seisundit.

Seda valvurid ka teevad, kuid leiavad eest laiba. Ekspertiis teeb hiljem kindlaks, et mees suri peksmisel saadud vigastustest tingitud hingamise ja vereringe puudulikkuse tõttu.

Raivo Põder annab laibast telefoni teel teada vangla asedirektorile Gunnar Bergvaldile. Mainib ära ka võimalikud peksjad.

Alles nüüd helistab Põder politseisse. Prokuröri saabudes näitab Bergvald talle ette sündmuskoha ja ütleb, kes on võimalikud süüdlased.

Vangid jäid süüdi, vanglajuhid pääsesid puhtalt

Kohut mõisteti kümne inimese üle. Praeguseks on mõistetud süüdi Kalda, Živolup, Lük, Sokolovski, Stupak ja Vainik. Seppenen suri vanglas mõni kuu pärast juhtunut. Piinamises süüdistatud Andrei Tali mõistis kohus õigeks. Kalda, Vainik ja Tali kandsid juba enne eluaegset vanglakaristust.

Bergvaldi süüdistati mitme vägivallajuhtumi tähelepanuta jätmises, vägivaldsete arveteklaarimiste suhtes ükskõiksuse väljendamises, narkootiliste ainete kasutamise ilmnemisel kriminaalmenetluse alustamata jätmises, uurijate ja menetleja telefonikõnest Raivo Põdraga teavitamata jätmises.

Samuti on kohtutoimikus kirjas, et Bergvald aitas vanglasse toimetada keelatud esemeid ja andis vangidele vihjeid eesseisvate läbiotsimiste kohta.

Põtra süüdistati samades asjades, samuti oma kabinetis suures koguses narkootikumide ebaseaduslikult hoidmises ja vägivallast teavitamises alles siis, kui kannatanut ei saanud enam aidata.

Riigikohus mõistis Bergvaldi ja Põdra täies mahus õigeks. Kohtuotsust saab lugeda riigikohtu koduleheküljelt.

Olaf Tšarnetski süüdimõistmine

Vangla sise–eeskirja kohaselt ei ole vangidel õigust ringi liikuda ja valvur ei tohi neid ka põhjendamatult ega üksi ühest kohast teise viia, seda aga Tšarnetski tegi.

Eksperdi sõnul on vigastusi arvestades vähetõenäoline, et Korseikin oleks saanud abita liikuta. Tal oli rätik pähe mässitud, ta lonkas ja kõndis kaaslase toel. Tšarnetski aga ei kutsunud arsti.

Tšarnetski töökohustuste hulka kuulusid järelevalve, isolatsiooninõuete täitmine ja erilise tähelepanu pööramine kinnipeetavate käitumisele. Neid ülesandeid Tšarnetski seega ei täitnud.

Süüdistuse kohaselt läks Tšarnetski, saades teada, et üks vangidest on surnud, seda Romeo Kaldale ütlema. Valvuri poolt ei ole selline käitumine õigustatud.

Asi on käinud kaks ringi läbi Harju maakohtu, Tallinna ringkonnakohtu ja riigikohtu. Ühe korra otsustas ringkonnakohus, et Tšarnetski ei ole süüdi, kuid edasiste kohtuotsustega see otsus tühistati.

Kohtuotsuses kirjutatakse, et Olaf Tšarnetski täitis kinnipeetavate korraldusi aktiivselt ja tõrkumata ning põhjendas oma käitumist lapsikult. Seega mõisteti Olaf Tšarnetski süüdi tapmisele kaasa aitamises. 2. jaanuaril peab ta alustama teenistujatele mõeldud vanglasektsioonis kolmeaastase karistuse kandmist.

Tšarnetski: Kui ma poleks korraldust täitnud, poleks mind järgmises vahetuses enam tööl olnud

Intervjuu Olaf Tšarnetskiga 16. novembril Lääne Elu toimetuses

Olaf Tšarnetski alustas Murru vanglas välisvalvurina tööd 1999. aastal. 2002. aastal õppis ta Tallinna pedagoogilises seminaris vanglaametnikuks ja sai tööle sisevalvesse.

Tol ajal oli vangla direktor Viktor Jeliseikin, ühes vahetuses töötas korraga ligi 35 valvurit. Üheksandas plokis, kus olid eluaegsed, teistest plokkidest põgenenud või millegi muuga hakkama saanud vangid ja karts, töötas korraga 6–7 valvurit.

2006. aastaks oli direktoriks saanud Olavi Israel ja kord vanglas muutunud. Korraga oli tööl vaid 12–13 valvurit — igas plokis üks ja karmis üheksandas plokis 4–5 valvurit. Kuna töötajaid oli vähe, lubati neil teha lisavahetusi tavapärasest erinevas plokis.

Nii sattus ka Olaf Tšarnetski 4. augustil tavapärase neljanda ja kuuenda ploki asemel tööle üheksandasse.

2006. aasta oli skandaalirohke — pildid vangide ja vanglajuhtide jalgrattamatkadest–šašlõkipidudest, kinnipeetavad kasutasid mobiile, konfiskeeriti narkootikume kriminaalasja alustamata.

Kirjeldage tolleaegset vanglaelu.

Need matkad toimusid tegelikult Ämari vanglas ministeeriumi loal, sõideti vangidega loodusse ja tehti perekonnaprogramme. Kui Ämari direktor tuli asedirektoriks Murdu (Gunnar Bergvald — M. K.), siis hakkasid meil ka need jalgrattad ja värgid. See oli kõik seaduslik, justiitsministeerium teadis täielikult.

Kui õppisin pedagoogilises, oli loeng julgeolekust vanglas. Me ise küsisime õppejõult, et võtame mobiilid ära, tuleme kolme päeva pärast tööle ja võtame jälle samad mobiilid ära, kuidas sellega on. Liba ütles: see ei ole teie probleem, julgeolek peabki tagama oma „sõpradele” mobiilid, et nad infot jagaksid. See ei ole teie väikeste valvurite asi, kuidas liigub narkots, kuidas liiguvad mobiilid.

Romeo Kaldal oli telefon, Talil oli telefon, Vainikul oli telefon. Eluaegsetel oli peaaegu kõigil.

Kas vangide üksteisele külla viimine oli tavaline?

Oligi nii, et kui sattusid reedel vahetusse, siis julgeolekutöötaja andis käsu: see sellest kambrist tuleb sinna viia, see mees sinna, kaheks tunniks, ööpäevaks või nädalavahetuseks. Tegime, kuidas korraldus oli. Plokist plokki viidi ka mõnikord, kui anti korraldus. Korrapidaja, kes vaatas valvevideoid, pani kõik liigutamised kirja ka oma žurnaali, see on tõestatav.

Aga teadsite kõik, et see on sisekorraeeskirja vastane?

Tegelikult oli kahekordne videovalve. Oli korrapidaja, kes jälgis meie tegevust videolt, ja oli ka korrapidamisruumis kaks inimest pidevalt videovalves. Nad kogu aeg jälgisid, kuidas me tegutseme. Kui midagi ei ole õige, siis antakse teada korrapidajale. Järelikult oli see kõik „seaduslik”.

Kõik valvurid viisid vange üksteisele külla?

Absoluutselt. Me ei saanud ära öelda. Kui julgeolek ütleb, tuleb viia, kuigi seadus ütleb, et ümberpaigutamisel kambrist kambrisse peab olema ka plokiülem või julgeolekutöötaja.
Olete öelnud, et seda tehti rahu säilitamiseks. Kuidas see rahu säilitas?
Palju juhtumeid on olnud, kus põletati ajalehti, pabereid, peksti plokk segamini. Isiklikult nägin kord pealt kolmanda ploki märatsemist, segamini peksmist — siis nad nälgisid kolm päeva.

(Tšarnetskit intervjuul saatnud endine vangivalvur Kalle Tõnisma selgitas, et juhtkond tegi kõike rahu säilitamiseks ja mässu ennetamiseks. Eesmärk oli, et ei peaks välja kutsuma vangla eriüksust ehk n–ö märulipolitseid, sest see oleks näidanud juhtkonna nõrkust ja oskamatust olukorda ise lahendada. — M. K.)

4. augusti õhtused küllaviimised olid ette antud?

Mina ei tea, milliseid liigutusi julgeolek käskis teha, aga minule andis vahetusevanem Valeri Jantšuk korralduse — Korseikin tuleb viia kaheksandasse kambrisse. Juhul kui ma poleks korraldust täitnud, poleks mind järgmises vahetuses enam vanglas tööl olnud.

Jantšuk andis oma ütlused esimesel kohtuistungil, aga siis kadus. Tema ütlused on nii, et nemad tegelesid oma asjadega ega teadnud mitte midagi. Korrapidaja ruumis olid kaamerad, ta pidi ju nägema.

(Jantšuk ütles kohtus, et sel päeval ei olnud juhtkonna juhiseid Korseikini ümberpaigutamise kohta ja tema ei teadnud, et Tšarnetski seda tegi — M. K.)

Kust see jutt siis tuleb, et Romeo Kalda käskis viia?

Läbi kogu protsessi on jooksnud, et Romeo Kalda käskis ja kamandas. Olen selle kogu aeg ümber lükanud. Eluaegsetel oli kell kambris. Kui oli vaja kedagi ühte või teise kohta viia, siis info jooksis eluaegsetele, nemad andsid kella, ütlesid, mis kambrist keegi välja kutsub. Nii see käis, aastast aastasse.

Kuidas suhtus Korseikin 8. kambrisse minekusse?

Tema ise tahtiski sinna minna. Ega niisama saanud kinni võtta ega viia. Inimene läks omal jalal.

Miks võtsite Korseikini tagasi viimiseks Romeo Kalda kaasa?

Vahetusevanem Jantšuk ütles: võtad Kalda kaasa.

(Kohtus ütles Tšarnetski, et ei tea, miks Kalda kaasa võttis, Jantšuk aga, et ei teadnud, et Tšarnetski Kalda kambrist välja viis või miks — M. K.)

Miks Stupak kaasa tuli?

Saate aru, tol ajal oligi üks plaatide vahetamine ja selline jama kogu aeg. Stupak pidi võtma sealt plaadi. Läksid kambrisse, võttis selle CD, paar sõna ajas Kaldaga juttu ka ja viisin ta oma kambrisse.

Kas võite ausalt öelda, et ei saanud aru, et midagi kahtlast oleks vahepeal toimunud?

Absoluutselt. Viskasin pilgu kambrisse ka, kõik oli korras, normaalne. Ei näinud mingisuguseid peksmise tundemärke. Ainuke asi, et neil olid rätikud peas. Küsisin, milles küsimus, Korseikin ütles: pesin pead.

Videol on näha — Kalda läheb ees, siis kahekesi Korseikin ja Stupak. Mina lähen järele ja näen — keegi kedagi ei aidanud. Kaheksanda ja Korseikini kambri vahe oli 50–60 meetrit, vaja oli minna trepist alla kolm ja üles kolm astet. Oleksin ju märganud, et ta ei jõua, komistab või lonkab. Sellist asja ei olnud.

Ja siis justiitsministeeriumist annab proua intervjuud ja ütleb, et veeti Korseikinit. See on absurdne, kohus näeb ka ju videot!


Kas ei äratanud siis huvi, miks nad mõlemad seal pead olid pesnud?

Üldse mitte. Aastaid töötanud… Ütlesin kohtus ka, et vanglas kes tuli pesu pesemast või duši alt. No ma ei tea, mind ei häirinud see.

Kas see oli tavaline, et ühel õhtul toimus nii palju teise kambrisse viimisi?

Väga tavaline asi. Isegi rohkem on liigutamisi olnud. Nagu reede on, hakkab see jama pihta. Üks ühte, teine teise kambrisse ja pühapäeva õhtul uuesti kõik tagasi viia, et esmaspäevas hommikuks oleks kõik sama.

Kas kartsite ka vange?

Teatud momendil ikka. Kui sa oled seal üksinda ja seadus näeb ette, et peab olema kolm valvurit… Päris ligi ei lähe. Me pidime ju näiteks kuus kinnipeetavat üksi jalutuskäigule viima.

Aga kas käsuandjatele julgesite vastu vaielda või küsimusi esitada?

Ma arvan, et sellest ei oleks tolku olnud. Süsteem pani selle paika. Oleks kaks valvurit, siis teine oleks tunnistajaks kõrval, aga kui olen üksi, siis ei ole mul mingit tunnistaja võimalust. Meil puudus julgeolek täiesti.

Kohtuotsuses on kirjas, et läksite Korseikini surmast kuuldes sellest esimese asjana Romeo Kaldale rääkima.

Romeo Kaldaga ei olnud mingisugust vestlust. Tal oli see info ammu enne teada. Mind ei olnud seal, kui Korseikin avastati. Arvate, et vahepealse 20 minuti jooksul info ei liikunud ise Romeo Kaldani? Kui kambrite ridade vahe on poolteist meetrit?

On video, kus seisan Romeo Kalda kambri juures. Prokurör (Steven–Hristo Evestus — M. K.) räägib: näete, nüüd annab Tšarnetski infot kinnipeetavale. Mul suu ei liigu videol.

Julgeolek andis mulle korralduse kontrollida olukorda pärast juhtunut, kui kõik vangid olid juba üleval ja ärevuses. Kuulata, kus kambrites on karjumist. Seda videot millegipärast prokurör ei näita, et ma lähen ka 8. kambri juurde, jään seal seisma ja kontrollin samamoodi olusid.

Prokurör ei kutsunud istungitele ühtegi videovalvedaami — mitte ühtegi! Ei olnud kutsutud ka ülemkorrapidajat Viktor Huuki, kelleni pidi jõudma, kui ma midagi valesti oleks teinud.

Romeo Kalda telefonikõnedest ja tunnistusest kohtus tuleb välja, et ta on valvurit šokolaadiga seebitanud.

Minu juurde pole see šokolaad jõudnud. Käe panen südame peale — ühtegi šokolaaditükki ei saanud. See oli mulle suisa üllatus, kui Kalda rääkis oma šokolaadist ja moosimisest. Eks see šokolaad jäänud Jantšuki juurde pidama.

Viiendast maist saati kuulas kaitsepolitsei Živolupi, Kalda, Vainiku, Bergvaldi, Põdra telefonikõnesid pealt. Tekib küsimus: kui info nii hästi jooksis, miks lasti asjal minna nii kaugele? Kui kaitsepolitsei teadis olukorrast vanglas, miks ei viidud näiteks Romeo Kaldat või mõnda teist eluaegset teise vanglasse.

Mis tunne oli, kui saite teada, et Korseikin on surnud ja Teie transportisite ta surmakambrisse?

Teate, ma ei oska öelda. Olen mõelnud selle peale hiljem. Üllatus oli muidugi — selline asi. Me ju vahetasime pärast veel pesu tema kambris. Korseikin istus laua ääres, jõi teed.
(Seda kohtutoimikus ei mainita — M. K.)

Kinnipeetavate sõnul pakkusid nad välja, et peaks arsti kutsuma, ja Teie ütlesite ei.

Jama, sellist juttu ei olnud. Oleks ma näinud mingeidki märke ta keha peal, aga ei näinud ju!

Ütlused minu vastu on kohtus andnud peaaegu ainult kinnipeetavad. Kuni politsei tuli, viidi nad koos ära, ühte kambrisse pandi. Et nad saaksid omavahel infot jagada, mis nad tulevikus rääkima peavad! Mina üksi ei saa neile vastu.

(Oleg Seppenen ütles ülekuulamisel, et neid pandi ühte kambrisse, et politseile ütluste andmise asjus kokku leppida — M. K.)

Tahate inimõiguste kohtusse pöörduda. Millist inimõigust on rikutud?

Kaitseõigust. Praktiliselt ei olegi mul advokaati olnud.

Esimene määratud advokaat oli Märt Leedu, kellega andsin ütlused esimeses kohtuastmes. Tal oli operatsioon ja ta tagandas end advokatuurist. Määrati Owe Ladva. Esimeses astmes ei saanud ta midagi teha, sest olin oma ütlused juba ära andnud. Ladva sekkus teises kohtuastmes, kus mõistetigi mind õigeks.

Riigikohus tühistas mõlema astme otsused ja asi läks teisele ringile. Ladva jõudis teha apellatsioonikaebuse ringkonda, aga sinna ta ei saanud enam minna, sest peatati tema tegevus advokatuuris.

Siis olin kaitsjata ja istung lükati edasi. Määrati Mariann Tusti. Saime kokku kuus päeva enne protsessi. Tema ütles, et ei ole Ladvat kätte saanud, materjali ei ole. Palusin protsess edasi lükata. Tema vastus oli, et vaevalt edasi lükatakse.

Kohtuistungil ütles Tusti, et tal ei olnud veel kuus päeva enne istungit ülevaadet asjast, aga ta võttis ühendust prokuröriga ja nad tegid koostööd. Tähendab, minu kaitsja teeb minu süüdistajaga koostööd ja valmistub protsessiks! See on must valgel kirjas kohtuistungi protokollis! Pärast istungit kadus Tusti ära ja pole rohkem ühendust võtnud.

Kirjutasin ringkonnakohtusse, et võtan ise kaitsja. Gunnar Korsten Ants Kuninga õigusbüroost oli nõus tulema. Kohus helistas advokaadibüroosse ja sealt öeldi, et meil ei ole veel kokkulepet. Jäin kohtu ees süüdi, et olen valetanud. Tegelikult on mul volikiri advokaadibürooga, mis kehtis sel ajal, kehtib aasta lõpuni ja on ka uus volikiri 2016. aastani.

Siis tuli välja, et Tusti oli minu teadmata saatnud pealiskaudse, halvasti kirjutatud kassatsiooni riigikohtusse, mida ei võetud muidugi menetlusse.

Sain kokkuleppele vandeadvokaat Merike Allikmaaga. Saatsime riigikohtusse kassatsiooni. Minu arust on see kassatsioon tehtud nii, et kui see nüüd ka ei ole põhjus võtta asi riigikohtus arutlusse, on midagi viltu. Aga riigikohus ei võtnud. Kellegi karvane käsi ikka ütles, et mitte võtta ja kõik.

(Kuningas ja Korsten pole mitte vandeadvokaadid, vaid juristid — M. K.)

Kuidas annetuste kogumine läheb?

Praegu on kaks annetajat — minu vahetuse korrapidaja I. L. ja veel keegi. Ärgem nimesid öelgem.

Kui suured on senised kohtukulud ja kui suurtes võlgades olete?

Kulud kukuvad 4000–5000 ringi. Võlad muidugi on. Pangale praeguse seisuga 3800 eurot, sai võetud advokaatidele maksmiseks lisa.

Kuulsin, et Teie poeg pidi oma õppelaenu andma ja kui vangi lähete, peab tütar keskkoolist ära tulema, tööle minema?

No ikka. Taeblas on korteriüürid 200–300. Naine käib R–kioskis tööl, miinimumpalk, sellest lihtsalt ei jätku.

Teid on pärast Korseikini tapmist kolm korda vallandatud ja iga kord olete halduskohtusse kaevates tööle tagasi saanud.

Esimene kord vallandati, sest avastati, et mul on 1996. aastast kustunud karistus, mis ei tulnud taustauuringus välja, kui mind tööle võeti. See oli tingimisi kaks aastat, finantsdistsipliini rikkumine. Viisin kaupa kauplusest kauplusesse, raamatupidaja ei fikseerinud õigesti. Need paragrahvid on juba ammu kriminaalseadustikust kustunud ja ka karistus on kustunud.

Teine kord veerand tundi pärast süüdimõistvat istungit saadeti Murru vanglasse kiri: töölt vabastada. Otsus ei olnud isegi jõustunud veel.

Kolmas kord vallandati, sest olin haiguslehel 155 päeva ja seaduses on lubatud 150 päeva aastas. Nad lugesid sisse kuu, mis tegelikult olin kohtu poolt vabastatud.

Kuidas Teiega käituti pärast tööle tagasi saamisi?

Inimväärikuse mõnitamine justiitsministeeriumi teadmisel ja kaasaaitamisel. Mul on 60protsendine tervisekahjustus, arstitõendis on kirjas, et töö vastavalt kohandada.

Mind pandi aga 16 km päevas kõndima, posti otsa ronima. Graafik tehti selline, et 600eurosest palgast 300 kulus sõitmiseks. Pidin valvama lasketiiru: 30kraadise külmaga lumehanges kolme küljega putkas üle kümne tunni istumine. Ühe päeva valvasin, kolm päeva ei valvanud keegi. Seega polnud töö tegelikult vajalik.

Esitasin mitu korda direktorile küsimuse: kas te ei leia, et see on imelik. Ta vastas: te võite iga päev esitada lahkumisavalduse.

Kui teid halvasti koheldi, siis miks kogu aeg tagasi läksite?

Eesti jonn. Vaatasin, kui kaugele nad oma mõnitamisega võivad minna. Teiseks raha advokaadile, pere, lapsed. Kes mind 55–56aastast ikka nii väga tööle oleks võtnud? Nad pidid vangla kinni panema, mõtlesin, et koondamisraha ikka saan.

Septembris kirjutasite lahkumisavalduse, toetajate grupi sõnul sunniti teid selleks?

Las see jääb nende sundijate südametunnistusele. Töökaaslased teavad.

Praegu olen arvestanud, et tuleb 2. jaanuaril vangi minna. Kõigepealt tuleb 90aastasele emale puud keldrisse valmis viia, otsida, kes käib teda vaatamas ja kord päevas helistab. Teine hoolealune on 71aastane meesterahvas, sõber. Teda hakkab mu poeg hooldama.

Kinnipeetavate üksteisele külla viimine oli avalik saladus

Toetajate grupp – umbes 20 Tšarnetski endist töökaaslast:

2006. aastal oli töötajaid vähe ja valvuritel lubati teha lisavahetusi, ka tavapärasest valvekohast erinevas plokis. Õhtupoolikul tuli vahetevahel viia mõni kinnipeetav ühest kambrist teise külla. Tegevust reguleeris vangla julgeolekuosakond. Julgeolekutöötaja käis vahetusevanemale ütlemas, keda võib kelle kambrisse viia ja keda ei tohi. See oli avalik saladus, mis pidi tagama vanglas rahu ja julgeoleku.

Tihti tuli täita käske, mis läksid vastuollu sisekorra eeskirjaga. Et mitte sekeldusi kaela tõmmata ja tööl püsida, rügasid kõik vakka olles. Võõras keskkonnas töötades käitus Olaf Tšarnetski kartlikult, nii nagu talle öeldi ja teda juhendati.

Olaf Tšarnetski määrati tööle valvelõikudesse, mis ta tervisele ei sobinud, ja graafikuga, mis ei võimaldanud kasutada töötajaid Läänemaalt tööle ja tagasi viivat bussi. Selline suhtumine töötajasse vangla poolt oli sihilik, äärmiselt mõnitav ja alandav. Selge on juhtkonna eesmärk — nüüd peaks ta küll ise töölt lahkuma. Niikuinii mõistetakse ta kohtus süüdi, hakka talle veel koondamistasu maksma.

Tšarnetski kaitsja Owe Ladva õigused peatati. Ladva oli liiga aktiivne ning õiglane ja aitas kaitsealust, nagu töö ette näeb. Uus advokaat Mariann Tusti ei paistnud kaitsmise vastu huvi välja näitavat ja esitas ise riigikohtule pealiskaudse sisuga kassatsiooni. Väga taunitav ja arusaamatu käitumine soliidse eraadvokaadibüroo töötaja poolt. Oleme arvamusel, et rikutud on inimese põhiõiguslikku kaitseõigust!

Oli tarvis saavutada eesmärk — keegi pidi ikka süüdi jääma. Pealegi sai lahti jäärapäisest töötajast, kes kogu aeg kippus tööle tagasi.

/Oma nime olid nõus avaldama vaid need toetajate grupi liikmed, kes vanglas enam ei tööta: Bjotr Bibikov, Juhan Liiv, Ivan Blotarev, Arvo Riibon, Kalle Tõnisma, Uno Lillip, Ivan Gorjatsev, Igor Vanin, Aare Mertsin./

Vaja läheb ligi 3000 eurot

Sandra Tšarnetski (17), tütar:

Kedagi tuli karistada. Koorus välja elutõde: karistada saab enamasti käsutäitja, mitte see, kes käsu annab.

Nähes neid üleelamisi, kuuldes, kuidas isa viimastel aastatel töökohal alandati, on minu arvates tema süü selles, et ta julges üldse süsteemile vastu vaielda. Meie häda on selles, et meil ei jätkunud raha kalli tunnitasuga advokaati palgata.

Isal tuli mõte pöörduda inimõigustesse, kui ta nägi, et meie riigis pole kohtumõistmine neutraalne, ja pere oli selle poolt. Arve avasime poolteist nädalat tagasi, selle initsiaatoriks olid isa töökaaslased, kes on hakanud isale moraalset tuge jagama.

Arvame, et läheb vaja 2500–3000 euro ringis, inimesi, kes teavad, kuidas tulemuslikult hagi koostada, on Eestis vähe. Läbirääkimised juba käivad. Raha kogumiseks on aega kaks kuud. Minult on küsitud veel kirja „Aidake päästa isa” koopiaid, mida laiali jagada.

Katkendeid vangide ja vanglajuhtide telefonikõnedest

Katkend Romeo Kalda kõnest Raivo Põdrale

Põder: Kuidas eelmine reede läks? Olid nad rahul sellega vä, mis neile tehti vä?
Kalda: Ee, ee, läbiotsimine vä?
Põder: Jah.
Kalda: Ee, ühesõnaga ja, nad said ühest aint telefoni, kaifi ei leitud, sest see kaif oli, kaif oli Sokoli käes oli, kui ta tuli tagasi ekspertiisist, ta näitas meile pakikest, oli rõõmus meel, üts, näed, et ei leitud. Ja ma vaatasin, tal oli ikka päris kõvasti seda hiinlast, mingi gramm oli kohe kindlasti.
Põder: Ahah, ahah.

Katkend Romeo Kalda kõnest Raivo Põdrale

Põder: Jah.
Kalda: Ee, Raivo, kuuled vä? Sokol pani selle kaifi endale p***e vahele. Saad sa öelda sellele… korrapidajale.
Põder: Saan küll öelda, saan küll, saan küll öelda.
Kalda: P***e vahel, p***e vahel, ma just nägin.
Põder: Okei, kuule…
Kalda: Nad oli kambris, ta pani p***e vahele, davai.
Põder: Davai.

Katkend Romeo Kalda kõnest kinnipeetav Leo Pulstile

Kalda: No ühesõnaga, kurat siin teab, p****e siin, ee.. selle, noh, selle kuradi see Korsei t… tuleb ära lõhkuda.
Põder: Kes see teeb?
Kalda: Noh, ühesõnaga, siin tuli välja nii, et-et, et-et, ee, Sokole keegi teadnudki ja-ja-ja see Korsei ju käib ju tema juures kogu aeg külas ja-ja siin varasemalt minu juures on käind ja. Ja nüüd Sokol helistas Vovale ja Vova ütles, et-et nalja teete poisid, et mul on ju kuradi südamest on obidna, eks ole, et-et see värdjas on… ta organiseeris minu tapmist ja-ja-ja kuradi on kõige selle mutitamise alus. Tema, temast hakkas siin plokis pihta, kus kõik need värdjad hakkasid ju mustama, et-et jalgratastega sõidetakse, et Vova on vaja kasti lüüa.
Pulst: Ei, ma tean, jaa, jalgrattavärki tean.

Katkend Romeo Kalda kõnest kinnipeetav Leo Pulstile

Kalda: Ja nõüõd me siis tegime talle, ütlesime, et-et selge, et, et homme siis Jura, Monahh ja Sokol taovad ta ära. Mina ei hakka sinna minema, sest et…
Pulst: No õieti teed.
Kalda: Mina lähen pärast, õhtu, siis kui ta on külili maas seal, lähen sinna. Noh, pärast lähen sinna. Ma juhin mentide tähelepanu kõrvale, ja siis lähen pärast sinna, ja-ja-ja siis, noh, vestlen taga. Siis, kui ta maas on, ja siis ma ütlesin Vovale, et me teeme siis sulle kingituse, e-et sa ei jõua ära vabaneda, et-et praegu…
Pulst: … mis… A mis seal tehakse seal?
Kalda: Ah?
Pulst: Mis te teete? Lihtsalt lõhute ära, jah?
Kalda: Ee, lõhume ära ja siis, ee, praegu, praegu see nagu ütles, et Vova oli helistanud, et kep… k*****a läbi ei ole vaja.

Romeo kalda telefonikõne Raivo Põdrale

Põder: Jah.
Kalda: Ee, Raivo, kuuled. Mida Kuzja ja need otsivad seal? Võib-olla ma saan aidata.
Põder: Ee… Kohe… Kus kohas käterätikud on?
Kalda: Ah?
Põder: Kus kohas need käterätikud on?
Kalda: Ee, käterätikud on kõik B7-s ja raudtoru ka.
Põder: B7-s vä?
Kalda: B7-s läbi augu, läbi seinaaugu anti.

Gunnar Bergvaldi kõne Raivo Põdrake

Põder: Teema on nüüd lühidalt kuda.. selline, Sokolovski ja Stupak kutsusid ta oma juurde süstima ja seal anti talle lõhku.
Bergvald: Talle anti lõuga vä? Millepärast ei tea, jah, no seda ei tea veel seal.
Põder: Et ee, seda ma ei teagi veel praegusel juhul, aga ma küsin Viktori käest. Mulle, mulle helistas, Kalda helistas mulle.
Bergvald: Jah.
Põder: Et kõ… kõik on timmis, ma ütlesin, ta ütles, et vat, et vist on üks ribi katki. Ma ütlesin, ma ütlesin talle just ära, et kuradi vennad, raisk. Oli jutt ju ammu juba, raisk, p****e, annate peksa inimesele, tead…
Bergvald: Kondid on terved, raisk.
Põder: Kõik kondid on terved. Aga nüüd… ilm… ilmselt oli see, et tal löödi mingi ribi kuhugile kopsu, kus iganes. Peab hakkama välja… on võimalus… Sokolovski ja… ja Stupak kahekesi andsid.
Bergvald: Aga kuradi, millal see, millal ta sinna kambrisse või…
Põder: Üheksa paiku kuskil. Kalda helistas mulle üheksa paiku, ütles, Kalda ütles, ta käis ise, ise ka seal veel, et siis tõ… tõstsid ta kambrisse ta sisse ja kõik oli rahulik, et valvurid lubasid viia seal aidata.
Bergvald: Viia lubasid ta kambrisse vä?
Põder: Noh, k… keegi tegi lahti ju.

Katkend Romeo Kalda telefonikõnest Raivo Põdrale 4. augustil 2006 kell 10 õhtul

Põder: Jaa.
Kalda: Õhtust, Raivo!
Põder: Tere õhtut!
Kalda: Kuuled, ma ütlen lühidalt, et ee, ühesõnaga, et Korseikin taoti ära korralikult. Ribid on tal sees ja…
Põder: Kelle poolt? … all vä?
Kalda: Ee, selle Sokoli ja–ja selle Stupaki poolt. Ta kutsuti oma kambrisse ja siis, ühesõnaga, noh, taoti ära ja siis… viidi tagasi. Mina ei osalend seal.
Põder: Aa. Kes see… kes see… kes seal andsid talle?
Kalda: Ee, Sokolovski ja Stupak.
Põder: Aa, nii et selge.
Kalda: B8 kambris ja nüüd on niimoodi, et ta kutsuti sinna nagu ettekäändega süstimisele ja siis, ee, taoti ära ja siis ma läksin aitasin ta nagu kambri ära viia. Ta on praegu kambris. No ta elab ja hingab ja kõik, et–et….
Põder: Aga luud katki, luud katki jah?
Kalda: Ee, jah, rangluu on katki ja siis kaks ribi on sees vist, ma vaatasin niimoodi.
Põder: Kurat, te nii tugevalt annate, raisk!
Kalda: Ega mi… mina ei anna (muheleb), raisk, no ma räägin, minul endal seal…
Põder: Kuuled, sa pead, sa pead ütlema neile, et see asi läheb käest ära, tead.
Kalda: Ma, ma ei…
Põder: Meil oli, meil oli jutt, et luud–kondid peavad terveks jääma.