Oma igapäevaseid toimetusi tehes me tavaliselt ei mõtle, kuhu oleme sisse kirjutatud või kuhu laekub meie tulumaks. Mööda Haapsalu auklikku tänavat kõndides ja tänavavalgustust kirudes ei tule kirujal võib-olla meeldegi, et tema maksutulu läheb Tallinna tänavate lappimisse või Ridala valda.
Kui Tallinna linnapeaks sai Edgar Savisaar, oli tallinlaste seas populaarne end protesti märgiks mõnda teise omavalitsusse sisse kirjutada.
Omamoodi meelsusavaldus on ka see, kui elukohaks märgitakse mõni väikevald soovist valda oma tulumaksuosaga toetada.
Sissekirjutus hakkab mõju avaldama peamiselt siis, kui see puudutab hüvesid ja kohustusi. Kui ikka laps on vaja lasteaeda või huviringi panna, siis hakkab patriotismi asemel rääkima omakasu.
Kaalukeeleks hakkab saama kodualuse elamumaa maksustamine. Kui inimesel on linnas korter, mille maamaks on nii väike, et seda sisse ei nõuta, ja maal suurem kinnistu, siis majanduslikult oleks igati mõistlikum end maale sisse kirjutada. Kindlasti registreerib päris palju inimesi oma ametliku elukoha lähiajal maamaksusoodustust silmas pidades ümber. Enne jaanuari aga ei saa ennustada, mis omavalitsused sellest rohkem võidavad.
Olen nõus Kaire Reiljaniga, ka minu otsus ennast Ridala valda sisse kirjutada, sündis häbitust omakasust: tahtsin last edasi Lepatriinu lasteaeda jätta, kuna ta oli seal juba paar aastat käinud ja harjunud (super lastead muide!). Siis lõpetas linn nende kohtade rahastamise ja seda hakkas tegema Ridala vald. Mis mul muud üle jäi. Kas ma end tagasi linna sisse kirjutan, ei teagi veel. Oma särk on ikka kõige lähem, ja nii ongi, oleme ausad. Ja kui oledki kellelegi-millelegi lojaalne, siis sllesse peab usku olema, lojaalsus tuleb välja teenida.