1

Arhitektuurimagister soovitab pöörata Haapsalu raamatukogu pahupidi

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Mikk Meelakul on kultuurikeskusega omad plaanid. Foto: Arvo Tarmula
Mikk Meelakul on kultuurikeskusega omad plaanid. Foto: Arvo Tarmula

Kuna raamatukogude ülesanne on interneti- ja digiajastul muutunud, tasuks Läänemaa keskraamatukogu raamatud kolida kultuurikeskuse keskele, mis muudaks raamatukogu keskuse mootoriks, soovitas reedel raamatukoguhoidjatele esinenud arhitektuurimagister Mikk Meelak.

Kunstiakadeemia lõpetanud Meelak on teinud oma magistritöö teemal, mis saab informatsioonist siis, kui see digitaliseerub.

Tänapäeval võib maailma raamatud laadida endale telefoni kiiresti ja kas või metsas. “Informatsiooni kättesaamiseks ei ole raamatukogu enam vaja,” tõdes Meelak.

Aga see ei tähenda, et raamatukogu peaks jääma ainult telefoniputka sarnaseks info kättesaamise punktiks. Raamatukogud peavad endale lihtsalt julgemalt võtma uusi ülesandeid, mida arvutid ja internet ei paku.

Raamatukogu kui ühine tööruum

“Kui me oleme ümbritsetud meeletust infomürast, on vaja keskendumisruumi. Minu meelest võiks olla raamatukogu see koht, kus ma saan aja ja koha selleks,” ütles Meelak. See tähendaks aga, et raamatukogu ei peaks olema eraldatud lugejate vaikusetempel, vaid keskkond, mis pakub avatud tööruumi, kuhu igaüks või terve seltskond võiks tulla oma tööriistadega, omavahel julgelt suhelda, üksteist aidata ja jagada leitut. Kes tahab eraldatust, saaks kasutada ruume, mida praegu suurtes raamatukogudes pakutakse grupitöö tegijaile.

“Just Eesti väikelinnades on puudus avalikust ruumist, kus rühmad saaksid olla või kaugtööd teha,” sõnas Maran. “Raamatukogud saaksid sellist keskkonda pakkuda ilma, et peaks endal kogu aeg cappuccino-tassi ees hoidma nagu kohvikus.”

Raamatukogu kui filter

Teine tähtis funktsioon, mida moodne raamatukogu julgemalt peaks täitma, on filtreerijaks olemine. Kui infot on kõigil lõputult, siis tähendab see, et keegi ei suuda sealt endale kõike vajalikku üles leida. Kasutades ainult otsingumootoreid, võib jääda kinni väiksesse infomulli, sest need soovitavad tavaliselt kõige asjassepuutuvamaid või selle valdkonna populaarsemaid materjale. Arvutid ei improviseeri.

“Raamatukogude ülesanne ongi kogu infomürast filtreerida välja välja iva või tera, mida edasi anda,” ütles Meelak. “Korrastatud informatsioon on tänapäeval nii tähtis, et võikski jääda selle juurde ja rõhutada filtriks olemist.”

Osa sellest oleks ka lugejate parem ärakasutamine. Et need saaksid jagada oma leidusid, soovitusi. Miks mitte näiteks lasta lugejail pakkuda välja oma temaatilisi riiuleid – kes oskab seda teha programmeerimisest, kes meditsiinikirjandusest, kes lihtsalt lemmikraamatutest.

Raamatud rahva keskele

Uute funktsioonide paremaks täitmiseks tuleks raamatukogud ümber korraldada ja need põhimõtted Meelak välja pakubki.

“Olen selleks välja pakkunud ruumiskeemi, mis jaguneb kolmeks. Kõige keskel oleks kogu informatsioon, raamatud, internet. See moodustaks raamatukogu tuuma. Selle ümber tekiks heas mõttes lärmakas ja vähesteriilne töötamisruum, kuhu ma võin võtta koola kaasa, jootekolbi, laptop‘id, origamid, mis iganes. Kaotaks ära vaikusereegli ja selle, mis töövahenditega võib olla. Ja kolmandas see, mis välja peaks paistma, kus oleks näha kõik see, mis raamatukogus saab teha. Et näidata väljapoole, et raamatukogu ei ole enam see koht, milleks seda ikka veel peetakse. Tekitada selline püstijalaruum, kus mul oleks võimalik hästi kiirelt meil ära vaadata, ajalehti lugeda,” pakkus ta.

Konkreetselt on Meelak teinud plaanid Kuressaare, Kärdla ja Haapsalu raamatukogu jaoks. “Haapsalu raamatukogu läheb läbi mitme korruse, üleval on minu arust üks Eesti ilusamaid lugemisruume,” ütles ta. “Mis mind imestama pani, on see, et kõik ringi- ja hobiruumid on kultuurimaja peale väga laiali pillutud ja isegi majja sisenemine ei ole ühest ruumist, vaid on mitmest kohast. Minu mõte oli, et tõsta kõik, mis tegeleb infoga, nii-öelda istuvad ringid sinna, kus kohvi jõime, et tekiks koos siseõuega hubane ring ja see pakuks võimaluse kogu aeg näha, mis mujal toimub. Et kui minu ringis on igav, siis saaks minna kõrvalringi ja vaadata, mis seal toimub või pakkuda, et teeme midagi koos.

Kõik liikumisringid võiks panna praegustesse raamatukoguruumidesse, raamatukogu omakora tõsta fuajeesse, kus mõte oleks, et kõik tegevus oleks kontsentreeritud ühele teljele. Raamatukogu mõte oleks olla kogu maja teljeks, mootoriks. Raamatukogu lõppkokkuvõttes oleks mootor ja kokkusaamiskoht, kus kõik lõpuks räägivad, mis nad on teinud.”

Meelaku sõnul ei ole vaja neid ümberkorraldusi korraga ja kiiresti teha. Ta rõhutas, et ükski senine funktsioon ei kaoks ära. “Mul on võimalik võtta raamat, minna üles ruumi ja keegi mind ei sega, või on võimalik võtta sõbrad ja minna kõige avalikumasse kohta,” selgitas ta.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
virve
virve

Kõlab ilusasti ja uudsemalt, aga… maaraamatukogu lugejate põhituumiku moodustavad pensionärid, kes küll arvutiga midagi ei oska ette võtta. Nendele peab ikka säilima traditsiooniline raamatute laenutamine. Olen nõus, et osa raamatuid võiks (tuleks) digitaliseerida, kuid alati peab vaatama lugejate seisukohalt. Nende jaoks me ju olemas oleme. Ja lugejaskond jaguneb mitmeks tasandiks: ealiselt eriti, lisaks intelligentsuse ja harituse järgi.

wpDiscuz