Pole raske arvata, kes on nõrgim lüli kolmnurgas autoliisingufirma, autode müüja ja auto liisija. Liisingufirmal ja automüüjal on üsna ühtmoodi huvid ja nemad võivad heal juhul kolmandale osapoolele kambaka ära teha küll. Suured platsid on autosid täis ja aina uusi tuuakse juurde. Nii jääb auto liisija enamasti nõrgemaks pooleks, kui tegemist ei ole just mõne suure firmaga, kes võtab autosid hulgikaupa.
Seepärast on üsna usutav, et liisingulepingu lõppedes on liisijal targem survele alluda ja auto välja osta, kui maksta auto eest ülearu kallist remondihinda. Vähe on neid, kes julgevad või viitsivad suurte firmadega hakata vägikaigast vedama. Alati ei ole sellest ka kasu, pigem võib vastuhakk kaasa tuua veel uusi kulutusi, nagu näitab tänase lehe lugu.
Ometi peab tunnustama neid, kes ülekohtuga ei lepi ja on valmis õigluse eest võitlema. Kohe nad maailma ei muuda, aga kuni leidub vastuhakkajaid, on suurtel ikkagi väike hirm hinges. Kas või oma maine pärast.
