2

Triin Lumi: Kingitud hobuse haiged hambad

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Eile tegin oma kodus sügispuhastust. Siludes käte vahel noorima tütre imearmsaid, aga kukekaks jäänud pükse, silmitsesin mõtlikult toanurka kogunenud kraami. Roosa nukukäru tagant piilusid punasemummuline piimakann ja käbidega kohviserviis, nagu oodates, et annaksin neile uue elu. Mõte läks sõpradele-tuttavatele, kes sageli minu poole pöörduvad, lootes leida asjadele, mida endal enam vaja pole, uus õnnelik omanik: „Prügikasti ju ka ei raatsi visata, aga sa ju suhtled lastekodudega, neil on kindlasti kõigest puudu…“

Olen harjunud naabritele, kolleegidele ja niisama headele inimestele selle küsimuse peale vastama, et jah, ikka on ka neil vahel üht-teist vaja, täpsustades pisut vaiksemalt: „Aga tooge kindlasti asju, mis on puhtad ja terved!“ Olgu siis kevadine suurpuhastus või harras jõulumeeleolu, milles inimesed oma uutele jõuluvana toodud kingitustele ruumi teevad, istun mina tihtipeale kastide ja kottide otsas, mis paraku vajavad enne edasi saatmist eelsorteerimist. Kogemus ütleb, et „kingitud hobuse suhu vaatamine“ on hädavajalik, sest pahatihti leidub annetuste hulgas ka valimatult edasi saadetud vana kola – kulunud riideid, lääpatallatud jalanõusid ja katkisi mänguasju.

Arvan, et oma vana rämpsu kaelast ära sokutamine näitab tõelist lugupidamatust abivajaja vastu. Kahjuks on mul oma tööst tuua omajagu näiteid, kus innukad abistajad on turva- ja asenduskodudes peatuvatele lastele saatnud asju, mille õige koht on prügikastis. Jaanuaris kirjutas üks pereema, et neil on pööningul suusad, mida keegi pole juba aastakümneid kasutanud, et ta annaks need lastekodusse ära … Mäletan üht meest, kes tõi lastekodudele mitme suure prügikotiga riideid ning üle andes lisas kommentaari: „No siis nad näevad, et me selle žesti tegime!“ Mul polnud enam võimalust küsida, mis on selle žesti mõte täpsemalt, kui kottide sisuga tutvudes leidsin eest auklikke dressikaid, viledaks kantud sukkpükse, katkise lukuga jopesid, kulunud varrukatega kampsuneid, pleekinud pildi ja väljaveninud kaelusega T-särke … Tõepoolest – kotis leidusid ka mõned täitsa tutikad poiste pikad püksid, mis teinuks kandjale rõõmu küll 90ndate lõpus, ent tänases päevas sobiks vaid stiilipeol kandmiseks. Meenub ka kõne, kus üks ema rääkis, et oli oma lapsega tuba koristanud ja küsis, kas võib laste turvakodule mänguasju tuua. Võtsin need lahkelt vastu, aga enne üleandmist leidsin, et olin lastekodusse edasi andmiseks saanud kotitäie legoklotse ja detaile, millel nurgad katki ja seinad küljest.

Kevadel lugesin lehest, et Kuressaare Rimi kauplus kogus kolmenädalase taaskasutuskampaaniaga seitse konteineritäit kasutatud riideid lasterikastele peredele ning kaupluse juhataja oli õnnelik, et kogumine läks üle ootuste hästi: “Inimesed olid aktiivsed, tulid ja tõid kraami suurte kottidega. Eks nad tegid oma kappides kevadist suurpuhastust.” Paraku polnud suurpered kogutud kraamist eriti huvitatud, sest kolme esimese konteineri sorteerimise järel selgus, et kasutamiskõlblikke lasteriideid oli neis äärmiselt vähe.

Miks kiputakse arvama, et kapinurgas tolmu koguvad asjad peavad tingimata minema teisele ringile neile, kes on ühiskonnas nõrgemal positsioonil? Kui asenduskodud ja suurperede emad võtaksid vastu kõik saadetised, millest tavakodudes lahti tahetakse saada, oleksid nende prügiveoarved nii suured, et mõni muu elutähtis teenus jääks perele tellimata. Olen kuulnud robustset ütlust „Mina saan sitast lahti, teine saab hea asja“ – aga miks peaksid teised meie prahist rõõmu tundma või kuidas see abivajaja elukvaliteeti parandab? Märkamine ja aitamine ei tohiks seisneda enda jaoks vana ja tarbetu asja ära andmises. Taaskasutuses peaks lähtuma sellest, et uuele ringile antakse asjad, mida võib ka oma heale sõbrale või kolleegile anda või ülemusele soovitada. Kui sügispuhastust tehes on valida, kas panen päevi näinud asjad heategevusse või kolitaksosse, siis peaks valima viimase.

Minu tütre imearmsad püksid leiavad tee perre, kus on aasta jagu noorem tüdruk kasvamas. Käbidega kohviserviisile ja roosale nukukärule uue elu otsimisega läheb mul veel natuke aega, aga punasemummulist piimakannu soovitaksin heal meelel nii heale kolleegile kui ka peaministrile, kui vaid teaksin, et nende peres on hommikukohvi joomisel au sees suurte mummudega serviis.

Triin Lumi
3 tütre ema
MTÜ SEB Heategevusfond tegevjuht

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Ettevõtja
Ettevõtja
Antiigiga kaubitsemise kogemustest võin öelda , et inimestel on lihtsam ära anda suur hunnik asju korraga …. Tean ka seda , et igale asjale on olemas ostja/soovija… Abi vastuvõtjale soovitan koostööd mõne materjalide utiliseerimisega tegeleva firmaga, kes tõesti seisma jäänud asjad tasuta ära viib. Taaskasutusse Eestis kahjuks läbi mingite organisatsioonide ei usu…. on kogemusi ja mitte positiivseid …. andsin kunagi ära korralikke riideid ja soovisin need TASUTA anda vaesematele peredele….läksin sinna teist korda veel kuna soovsin annetada täiesti töökorras elektroonikat…..nägin , et minu poolt annetatud tagi oli 25 euroga müüki pandud ! ja jumalast uus T-särk selle asutuse töötaja seljas…..… Loe rohkem »
rita
rita

Väga õige artikkel!

wpDiscuz