Maalehes on lugu suvisest äikesevihmast ning vihmajärgsest uputusest Liivi külas.
Juulikuu 13. päeval, mis juhtus olema reede, kallas vett neli ja pool tundi järjest nii, et maal ega taeval polnud vahet ning kogu see aeg mürtsus pikne, Liivi jõgi tõusis silmaga nähtavalt terve meetri ja õuedel jooksid vahused ojad.
Liivi jõe ääres Kalda talus elav Aino Küttim ütleb, et kui ilm pimedaks läks, vesi kohisema hakkas ja äike lakkamatult pea kohal mürises, oli niisugune tunne, et nüüd ongi viimnepäev käes.
Pärast sadu olid inimeste õues lombid nagu lombid ikka, kuid siis hakkas rabametsast pruuni vett tulema ning vesi viis kaasa ka teed ja truubid ja pinnase koos kruusaga.
Vihma järel lõpetas kasvamise Liivi rahva juurvili – nii kehva saaki pole sealse kandi rahvas oma põldudelt varem saanud.
