Tänavusel Valgel Daamil on kaks lavastajat: lava taga Erki Aule ja püünel Tarvo Krall.
Valge Daami 12. versiooni pealkiri „Mängime Valget Daami” annab teatrikülalisele vihje, et sel nädalavahetusel võib piiskopilinnuses näha etendust etenduses.
Neljapäevaõhtune proov oli esimene, kus olid kohal ka massistseenis osalejad. „Ma ei teadnudki, et on nii palju inimesi. Massiga tuleb õige Valge Daami tunne,” ütles peaosatäitja Anti Rannus.
Et peale Kralli ja Ago–Endrik Kerge on kõik näitlejad kohalikud harrastajad, kel on vaja palgatööl olla, ei saa proove teha enne kella viit õhtul.
Lavastaja Aule sõnul on alati keegi puudu. „Loodan, et esietendusel on kogu trupp kohal,” sõnas ta naljaga pooleks.
Reedest pühapäevani tuuakse piiskopilinnuses igal õhtul lavale kümne stseeni, kus on segatud minevik ja tänapäev. Koos Enn Vetemaaga käsikirja loonud Aule luges etenduse juhi Pille Raudkivi käest ettepaneku saamise järel läbi hulga varasemaid Valge Daami näidendeid.
„Ilus lugu muutub uue nurga alt veel ilusamaks, siirup veel magusamaks,” ütles Aule, kes tahtis oma versioonis vältida pseudoromantikat.
Nii suurt lava kui tänavu pole suveetenduse tarbeks varem püstitatud. Kolmetasandilise mänguplatsi ehitamiseks jääb aga üleeilse Kukerpillide kontserdi tõttu vaid paar päeva. Ja mis saab vihma korral? „Paberist dekoratsioone meil pole. Sadu etendust ei sega,” kinnitas Aule.
Peaosatäitjad Teele Jurtom ja Anti Rannus jahutasid end juulikuumuses lavakorda oodates suurest plastpudelist külma kasemahla juues.
Jurtomi hinnangul on tänavune kummitusneiu varasematest enesekindlam ja natuke ülbe. Jurtomi mängitavasse Maretisse armunud Jakobit kehastav Rannus aga iseloomustas oma tegelaskuju kui siirast armunud poisikest.
Mõlemad peaosatäitjad on varemgi etenduses kaasa teinud, kuid esinäitlejad on nad esimest korda.
Rannus muheles, et peab nüüd vanadust ja piiskopirolli ootama, siis saab ta kõik legendi stamprollid tehtud.
Ka Ago–Endrik Kerge on Haapsaluga seotud, nii et Tarvo Krall on tänavu ainus mittekohalik näitleja. Kralli kutsus Haapsallu sõber Aule ja õnneks oligi näitlejal vaba aega. Hommikuti teeb Krall Tallinnas proove Komöödiateatriga ja sõidab õhtuks Haapsallu.
Spetsiaalselt lavastuse tarbeks kirjutas muusika Üllar Priks Ugala teatrist. Priks lubas pakkuda rokki, poppi ja estraadi, sekka isegi veidi USA punki. Nelja originaallaulu sõnade autor on lavastaja ja käsikirja kaasautor Aule.
Priksil on mõttes pärast etendusi mõnest laulust salvestada ka raadioversioon.
Instrumentaalid mängis Priks bändimeestega juba sisse, elavas esituses kõlavad etendusel vaid vokaalid. Haapsalus on muusikul kaasas ka ministuudio, et luua proovide ajal jooksvalt helitausta ja üleminekuid.
Nädal enne esietendust kõndisid massistseenis osalejad veel eesmärgitult laval ringi ja peaosatäitjad unustasid repliike. Aule aga ei muretsenud.
Enda teksti lavastamine on Aule sõnul veider kogemus: et ta on laval nähtava autor, ei pea käsikirja eraldi analüüsima. Talle meeldib Valge Daami etenduse juures enim 1979. aastast kestnud traditsiooni järjepidevus. „Kui ma olin väike poiss, tundus mulle, et Valge Daami lavastus on nii suur ettevõtmine, et seal osalevad kõik Haapsalu elanikud,” ütles ta.
Tõenäoliselt etendub „Mängime Valget Daami” ka järgmisel suvel.
„Mängime Valget Daami”
Autorid: Enn Vetemaa, Erki Aule
Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Eve Ormisson
Muusika: Üllar Priks (Ugala teater)
Liikumisjuht: Jarmo Karing
Osades:
Maret — Teele Jurtom
Jakob — Anti Rannus
Lavastaja Uno Uritamm — Tarvo Krall (1Teater)
Koduloolane proua Kont — Meeli Piirikivi
Piiskop Werben — Ago–Endrik Kerge (külalisena)
Preester Ignacius — Andres Urb
Munk Gregorius, koorijuht — Tõnis Rüütel
Anette, Jakobi ema — Gerda Raidla
Manivald, Mareti vanaisa — Vello Nõupuu
Teistes osades — Arved Alas, Siim Birk, Ott Koik, Indrek Pangsepp, Ann Kaer, Inna Schvede jt.
Haapsalu kultuurkeskus
Facebook`is
“Haapsalu raudteejaam tagasi” nime all – toetage raudtee taastamist ja kutsuge üles ka sõpru seda tegema!
EI – lollusele
Waiting is definitely the hard part, tohugh I usually find it worthwhile. It’s things like what you describe (people yelling at the screen, etc) that keeps me out of the theaters. I will go see a movie if it looks REALLY good (for instance, I went to see Toy Story 3) but I’ll go to an early matinee show on the weekend to cut down on the crowd.
Tahaks kommenteerida kirjade rubriigis tõstatatud küsimust – miks kiirabi sireen huilgab?
Kui kiirabi sõidab elusid päästma, siis on ju iga minut kallis. Ohutuse tagamiseks kiirel sõidul nii omale kui kaasliiklejaile on iseenesestmõistetav, et kasutatakse sireeni.
Imikuga võiks ju jalutada ka mõnda kõrvalisemat tänavat mööda, eriti kui emmel omal närv nii õrn on, et vaja sellisest asjast probleem üles kiskuda… Kahjuks tean veel üht titemammat, kelle arvates siis kui tema laps magama läheb peab ülejäänud küla kikivarvul käima hakkama.
Aga haigla rahvale ja kiirabile jõudu nende raskes töös!
I have 2 hours every day that I sit on the bus, sometimes I get the reidnag bug, sometimes it’s the sleeping bug. During one of my reidnag phases, I read Shutter Island. I really liked it. I guress Leonardo DeCaprio likes it too.