Postimehe ajakirjanik haapsallane Andrus Karnau vaatleb Läänemaalt riigikokku valitud Lauri Luige poliitilist karjääri Silvergate’i valguses. Midagi ilusat sealt talle vastu ei vaata.
Ega me väga täpselt tea, kuidas sünnivad otsused suurtes erakondades või kuidas provintsilinnast pärit nooruk ootamatult üleriigilises valimisnimekirjas kõrgele kohale tõuseb. Lauri Luik tegi 2007. aastal silmapaistva tähelennu, kui platseerus Reformierakonna üleriigilises valimisnimekirjas viiendale kohale. Avalikkus teadis teda seni peamiselt oravapartei noortekogu läbude järgi. Luiges pidi olema midagi, mida avalikkus ei teadnud, aga mida hindas partei.
Reformierakond pole lasknud enda rinnaesisele plekke. Putru ja suppi on sinna lennanud küll, aga suuremaid märke pole need jätnud. Luik tõmbas kohe pärast riigikokku saamist tähelepanu autorendilepinguga.
Koos Raplamaalt valitud Toompea pinginaabri Kalle Pallinguga rentisid nad endale toredad limusiinid, Chryslerid. Kui tavaliselt tehakse seda liisides, siis Palling ja Luik rentisid need Pallingu isa firmalt. Miks oli vaja algajal poliitikul seada end sõltuvussuhtesse ühest Raplamaa ärimehest? Mõistlikku selgitust sellele pole.
Luik korjas viimastel 2011. aasta parlamendivalimistel ligi 2000 häält. Killustunud Lääne–Eesti valimisringkonnas on see siiski suurepärane tulemus ja suure tõenäosusega ootab teda järgmistel valimistel ringkonna esinumbri koht.
Luige nähtavus poliitmaastikul, või kui soovite kujundite keeles, siis asetus tribüünil, on viimaste valimiste järel paranenud. Varem hoidis ta vaid kohta hasartmängumaksu nõukogus, mis on väga oluline rahapump, millega kontrollida ja mõjutada kohalikke omavalitsusi. Praegu on aga erakonna propagandamasinas saanud Luigest juba ka oluline kaasarääkija hariduspoliitikas. Tema nimi on nähtav ja mõjukus tõusuteel.
Luige erakonnakaaslane Silver Meikar kirjutas teisipäeval Postimehes, et Reformierakonnas oli kombeks musti annetusi legaliseerida nii, et keskkontori töötaja ulatas rahaümbriku ustavale parteilasele, kes siis vormistas saadud summa väärtuses enda nimel annetuse. Kui vaja suurem summa legaliseerida, siis tehti annetusi mitu korda järjest. Luik tegi sarnase mustriga annetusi erakonnale aastail 2009–2010 ligi 150 000 krooni väärtuses.
Peale Luige tegid samasuguseid sariannetusi ka Palling ja Meikar, samuti praegune keskkonnaminister Keit Pentus, kes toona oli noorpoliitik.
22. mai Postimees kirjutas, kuidas Luik tegi 2009. aastal Reformierakonnale annetusi 96 000 krooni, andis ühele osaühingule laenu 90 000 krooni, vähendas õppelaenu 10 000 krooni, tasus autoliisingut 72 000 krooni ja ostis 30 000 krooni eest pensioniosakuid.
Luik ise selgitas asja nii: „Ma investeerimisfonde ei usalda ja mul on arve peal raha, mida olen oma säästudest korjanud. Ma elan suhteliselt kokkuhoidlikult ja hoiangi nendeks kampaaniakulutusteks, milleks tarvis.”
Aga sularahamaksed iseenda kontole?
„Tõenäoliselt võis olla mingi keiss, et olen müünud oma kuldmündi maha või midagi muud sellist.” Selle jutu põhjal hakkab Luigest kahju kohe. Peaministripartei ja parlamendi liige on nii suures kitsikuses, et peab oma isiklikku vara müüma.
Kelle raha see oli, mida Luik annetas? Kust see pärines? Miks raha omanik ise annetust teha ei tahtnud?
Kui see oli isiklik raha, siis miks Luik ja veel mõned noored erakonnaliikmed on ainsad, kes oravaparteis enda valimiskulutusi peavad ise rahastama? Ja kui suurem osa riigikogu liikme palgast tuleb parteikassasse, siis miks üldse poliitikaga tegelda?
Ma loodan, et nendele küsimustele saab usutavad vastused. Juttu kuldmündist võib ehk pärast südaööd teismelistele tütarlastele Africa ööklubis rääkida.
Valijad tahavad selgitusi, mismoodi Eesti ja ka Läänemaa menukaim erakond end rahastab.
Kui neid selgitusi ei tule, siis oleks ilmselt aeg teha midagi muud, mõnel elualal, kus laitmatu maine ei ole nii tähtis.
Andrus Karnau,
Postimees
et ausad on ainult kommenteerijad, või…
Mulle Larry meeldib. Äkki leidiski rahapaja kuldmüntidega? Jällegi kahjuks kuritegu sest leiud tuleb loovutada riigile. Meenutab natuke rebast oma jutuga sealt buratiino lasteloost. Aga kui peamine minister ajab natuke lolli juttu mis siis lihtsast reasõdurist loota. Pea vastu Larry! Valimisteni on veel aega ja eestlasel on haugi mälu…
kes on Karnau ???
Kohe läheb töö efektiivuse mõõtupuu peale teema aga mitte selle peale mis on õietei tehtud ete ei peaks pärast ümber tegema hakkama ja valesti tehtut õigustama hakkama. kui nüüd kvantiteedist rääkida – siis kuidas meie iraagi sõduritega on kas nemad peaksid siis kõik tapetud iraagi sõdalaste skalbid kodumaale väljanäitusele tooma ja selle järgi otsustatakse, kas tasub palka maksta. Teisalt ühiskondlikku sooritusvõimet ei saa hinnata mitte indiviidi sooritusvõime vaid üldise arengupildi alusel. Kui mõõdupuuks on indiviidi sooritusvõime siis viitab see selleni et ühiskonnaks pole me veel kasvanud nii mõttelaadilt kui tegudelt ja siin on kuldmündilauril tõsiseid teeneid. Selle alusel ei taha… Loe rohkem »
22:35 nõus.Tuleb vahet teha lihtsalt tavakodanike ja end püüne peale seadnud ja tark olemise eest kopsakat palka saajate vahel.Esimesed ei pea arvamuse(muidugi viisakuse piiridesse jääva)avaldamist kangelastegudega õigustama.
Kunagi ütles endine suur kommunist, kui ta kirikuliikmeks uuel Eesti ajal hakkas, et temasugused on edasiviiv jõud, ülejäänud on hall mass. Täna kommunist, homme kirikuliige ja kui vaja- siis ülehomme kusagil järgmises parteis. Minu jaoks on sellised inimesed oma nahahoidjad ja kasusaamise peal väljas- justnagu kameeleonid, kes vastavalt oludele värvi vahetavad. Kui inimesel on kindel aade, siis peab see kindlaks jääma, mitte ühe meepoti juurest teise juurde hüppama. Tavainimene teeb enamasti oma töö ausalt ära, mõni lausa sandikopikate eest ja vahel jääb töö eest tasu veel saamatagi, sest tööandja on lihtsalt suli, kes pakkus musta tööd ja palgast pärast töötegemist… Loe rohkem »
Kas kõik peaksid siin kirjutama, mis nad teha oskavad ja mida elus korda saatnud? Alati leidub mõni tola, kes sellise ettepaneku teeb?
Karnau ei tunne olukorda. Luik ja veel käputäis noori reformareid kasutasid osavalt ära 2007. aasta valimisteeelse nn sisedemokraatia mängimise Reformierakonnas. Nimelt korraldas Reform liikmete hääletuse, mille alusel pandi paika üleriigiline nimekiri. Sellist ajalehtede saatmist ja reklaami nagu noored tegid tol korral, annab ikka otsida. Ja õigesti tegid. Kõik nad said väga kõrged positsioonid. Tean omast käest, sest pereliikme tollase reformilembusega kaasnesid tol ajal kõik Reformierakonna ajalehed ja kirjad, mis postkasti potsatasid. Ei hakkaks ette ruttama erakondade rahastamise osas, sellega tegelevad uurimisorganid. Siiski tundub, et Reform ja Kesk on veid üleolevaks oma suhtumises rahasse ja eetikasse küll läinud. Samas, ega Mõisad… Loe rohkem »
Kuldmündi-Lauri:)
Tore, et juba kirjutada oskate. Paneks õige kirja, millega ise olete hakkama saanud ja milliste suurte asjadega tegelete? Ja palun mitte kirjutada siia taas lollust, et minagi olen siin Lauri ise. Ei ole. Aga aru saan küll, et matsid jäävad matsideks.
loodud musta raha pesemiseks parteile, see on nagu ustavusvande andmine vanadele partei seltsimeestele
luige mõjukusest haridusteemal kaasa rääkida on ilmselge liialdus. Papagoina suhu pandud sõnu oskab laps korrata juba lasteaias. vabandust aga tõesti selline mulje jääb tema sõnavõttudest.