Poiste töö– ja tehnoloogiaõpetuse aastanäitus on pidupäev mitmes mõttes. Esiteks vaatajale. Professionaalseil kunstinäitustelgi ei kohta alati nii siirast rõõmu, kui see paistis eile veel enne avamist kunstikooli galeriisse sattunud proua silmis. Ta ei olnud ometi ühegi näitusel koolitöid eksponeeriva poisikese tädi ega vanaema.
Teiseks on see pidupäev vanemaile, vanavanemaile, (naabri)tädidele–onudele ja poisikeste kogu lähikonnale–suguseltsile. Mõtle, meie või naabri–Juhani töö on ka väljanäitusel!
Kolmandaks on see tunnustus poistele endile, kes selle asemel, et suvevaheajale minnes kotitäis aasta jooksul tehtut koju riiulinurka vedada, valivad ja saadavad selle hoopis näitusele.
Neljandaks on see aasta kokkuvõte ja koolmeistri uhkus. „Poiste töil” eksponeeritu kõrvale pole matemaatika– ega ajalooõpetajal midagi panna, sest nende töö tulemus ei ole silmaga näha. Vaevalt et keegi viitsiks vaadata ja imetleda suuremal hulgal viiega hinnatud kontrolltöid. Tööõpetuse õpetaja aga saab teha näituse. Isegi mitu näitust, kui peaks tahtmist jätkuma.
Seda imelikum on, et suur hulk, isegi enamik maakonna koole seda millegipärast teha ei taha. Kui ligi paarikümnest koolist tuleb välja vaid viiendik, on asjad ikka paigast ära. Ei pea ju olema supertööd. Paar–kolm kenamat meisterdust igast koolist ei ole palju tahta.
selline mõnus positiivne lugemine.