Õhtul töölt koju tulles ja telekat lahti tehes tuleb kohati lausa ahastus peale: mis riik see ometi on, kus me elame?!
Poliitikute ja tavainimeste elu näib kulgevat paralleeluniversumites. Kui rahvas üritab riigijuhtimisse otse sekkuda, saadetakse ta selgelt ja valjul häälel puu taha. Kohtudki teevad justkui õiglustunnet riivavaid otsuseid. Pangaautomaate ja postkontoreid suletakse. Koolide ja päästekomandode kohal ripuvad süsimustad pilved. Hinnad tõusevad. Tööinimene veeretab higi ja vaevaga kokku kraabitud sente ja ise mõtleb, kuidas endal kuidagimoodi hinge sees hoida. Hea, kui külas veel poodki alles on, midagi muud seal enam nagunii ei ole.
Kõige selle peale tundubki kõige lihtsam Eestimaa tolm jalgelt pühkida ja minna laia maailma õnne otsima. Või tasub enne siiski pisut mõelda, millest sellega loobutaks?
Me oleme harjunud ennast määratlema esivanemate, keele ja kultuuri kaudu. Neid kolme ei saa meile pakkuda ühegi heaoluriigi kodakondsus. Need annab meile ainult iseseisev Eesti Vabariik.
Lääne Elu
