Tiit Salumäe. Foto: Arvo Tarmula
Teisipäeval süütavad noorkotkad ja kodutütred 96 küünalt ääristama teed Haapsalu Vabadussõjas langenute samba juurest Jaani kirikusse.
Mõne aasta eest oli 2. veebruaril nii kõva tuul, et lapsed ei suutnud kuidagi üüdata kõiki küünlaid, mida oli üle üheksakümne. Lohutasin siis lapsi, et ega igal aastal me pole saanudki nautida Tartu rahu tegelikku vilja.
Me ei tohi unustada, mis oli rahu hind. 431 päeva kestnud kurnav sõda nõudis 5000 langenut rinnetel. Kümnendik rahvast oli rindel ja võitles Eesti Vabariigi eest. Rahu ei tulnud kergelt ei sõjas ega diplomaatias. Tõde on aga ka see, et rahulepingut ei soovinud ka lääneriigid. Inglismaa ja Prantsusmaa küll tunnustasid Eestit de facto, kuid täielikuks iseseisvuseks vajati liitlaste de jure tunnustust. Järgnesid rahuläbirääkimised Londonis ning Pariisis, kus Jaan Poskal tuli tõdeda, et suure Venemaa vastu ei lähe Eesti eest tulle ükski lääneriik.
Juulis 1919 naasiski Poska Tallinnasse tõdemusega, et Pariisist enam midagi loota ei ole, ning tegi ettepaneku alustada enamlastega läbirääkimisi. Soome välisminister Rudolf Holst teatas: „Soome ei pea võimalikuks tervitada rahuloluga eestlaste ja bolševike vahelist rahu.”
4. detsembril sõitis Poska Tartusse, kus asus Rüütli tänava majja nr 7. Oma väljavaadetest kirjutas ta siis tütar Xeniale: „Kas midagi välja tuleb – teadmata. Kindel, et enamlased tahavad rahu, aga niisamuti, et nad tahavad rahu mitte rahu pärast, vaid mõne teise eesmärgi kättesaamiseks. Meile aga rahu on hädasti tarvis tema enese pärast.” Kõigele vaatamata sündis rahuleping.
Tartu rahu on palju ulatuslikum kui ainult piirikokkulepe. Lennart Meri on nimetanud Tartu rahu Eesti sünnitunnistuseks. Ma arvan, et see on ka küpsuse ja vastutuse võtmine – isikutunnistus ehk pass. Austame siis nende mälestust, kellele võlgneme tänu oma riigi eest. Minu arvates on kahetsusväärne, kui arvatakse, et sellel aastal tähistame veel viimast korda Tartu rahu aastapäeva, sest Eesti ja Venemaa allkirjastavad peatselt piirileppe.
Riigipiiri määramine on vaid üks punkt Tartu rahulepingust. Tartu rahu oli ja on Eesti diplomaatia suurvõit, mis tagas ja tagab eesti rahvale eneseteostuse riigina. Tahan veel rõhutada Jaan Poska sidet Haapsaluga, mis oli seotud Hans Laipmanniga (Ants Laikmaa). 1925. aasta 1. märtsi Postimees kirjutab: „Laipmannil on õnnestunud Jaan Poska ilmet kõigis iseloomulikkudes peensustes tabada, milles kunstniku isiklik tutvus kadunuga kui ka selle eluajal valmistatud kavandid palju kaasa aitasid.”
Haapsalu oli Jaan Poska kosumise ja rõõmude paik. Xenia õe Vera mälestustest üks lõik: „Haapsalu suvi oli perele kosumise ja rõõmsate üllatuste ajaks. Igapäevased suplused Bergfeldti aia supelmajakestes, sõidud purjekaga, väljasõidud Paralepa metsa, samuti kontserdid, õhtud kuursaali, kõik oli käe-jala juures.” Kui Jaan Poska esimestel Haapsalus suvitamise aastatel viibis siin tihti, siis 1917. aastast ei võimaldanud töökoormuse kasv enam regulaarseid Haapsalu-nädalavahetusi. Kuursaali esist läbinud Suur promenaad nimetati Haapsalus 1926. aasta veebruaris Poska puiesteeks. 2010. aastal Viieristilt kuursaali juurde viiv põlispuudega ääristatud tänavalõik Poska käiguks. Sellesama tänavalõigu lõpus, kuursaali vastas asub maja, kus Poskade perekond suviti elas.
Minu meelest ei ole selle tee nimetamine „käiguks” Eesti ühele auväärsemale riigimehele kohane. Teen ettepaneku asendada „käik” vähemalt „tänava” või „alleega”. Tallinnas avatud Poska mälestusmärki meelde tuletades võiks ka Haapsalu linn kaaluda Poska puiestee nime ennistamist.
Teine seos Poska perel Haapsaluga on see, et Jaan Poska tütar Xenia Poska saadeti 1941 Haapsalu haigla siseosakonda ordinaatoriks; aastal 1945 sai ta siseosakonna juhatajaks ja oli sel ametikohal surmani 1964. aastal. 1944 päästis ta arvukalt eesti noori haavatuid leegionäre kommunistide kätte sattumisest, paigutades nad nakkusosakonda tüüfuse sildi all.
Rahu ei ole mitte ainult sõja puudumine – rahu on eluviis. Tartu rahu on ürik, mis on elanud oma elu. Vaatamata sellele, et Vene pool on seda rikkunud, kehtib ta ometi üle aegade ja põlvkondade ja on üks meie vabariigi sünnidokumente. Elagu Tartu rahu!
et suure Venemaa vastu ei lähe Eesti eest tulle ükski lääneriik.
Mis riik see on kus rahvast ainult puuakse kõikvõimalike maksudega. Nüüd jälle alkohol läheb kallimaks. Kust kohast see raha leitakse? Niigi raske.
Siiamaani kannan ma endas Eesti Vabariigi taassündi kui imet. Imet, millest sai unistatud ja mis oli ja on ühe rahva eneseteostuse suurim ihalus, ja nüüd on see käes – meie oma riik.