Konverents tõi Haapsallu ajaloolaste raskekahurväe

Ajalookonverentsil on aastatega välja kujunenud publik, kelle seast ei puudu naljalt kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa, hobiajaloolased Ensel Reissaar ja Saamo Heldema ning ajaloolane Kalev Jaago. Foto: Arvo Tarmula

Muuseumi südasuvine juba traditsiooniks saanud ajalookonverents tõi Haapsallu Eesti ajaloolaste koorekihi – nii esinema kui ka kuulama.

Haapsalu ja Läänemaa muuseumide 22. ajalookonverentsil oli ettekandjate hulgas Eesti keskajauurijate raskekahurvägi: Jüri Kivimäe, Anti Selart ja Inna Põldsam-Jürjo. Konverentsipäeva juhatas sisse hoopis muusikateadlane Anu Kõlar, kõneldes Läänemaa kolmest iseseisvusaja laulupeost ning helilooja ja koorijuhi Cyrillus Kreegi rollist. Kreek oli kahe laulupeo programmi ja nootide koostaja, proovide korraldaja ja üldjuht.

Ajalooliste faktide kõrval tõstatas Kõlar küsimusi. Kas kohalik laulupidu peaks olema suure laulupeo eelproov või kohaliku kogukonna identiteedi ja kultuurimälu looja ning kandja? Ettekandja sõnul nägi Kreek laulupidudes valgustuslikku missiooni ja tahtis tutvustada väärtuslikku muusikat. Selle püüdluse eest teenis ta aga Eesti lauljate liidult kriitikat, sest helilooja valitud repertuaari peeti liiga keerukaks, liidu esindaja hinnangul pidanuks laulupidu olema kunstisündmus.

Keeleuurija Kristiina Rossi ettekanne liitis omal moel muusika ja keele. Ross, kes rääkis kultuurinihkest ehk vana suulise pärimuskultuuri asendumisest moodsa euroopaliku kirjaliku kultuuritüübiga, võrdles uurimistöös vanu pärimuslikke regilaule ja 17. sajandi lauluraamatu eestikeelseid tõlkeid. Just viimaste puhul on tähtis osa Kullamaa kirikuõpetajal Heinrich Göesekenil, kelle tõlgitud on üle poole 1656 ilmunud lauluraamatu tekstidest.

Rossi hinnangul on Kullamaa ja Läänemaa kultuurinihke seisukohalt märgilise tähtsusega paik. Läänemaal toimus nihe arvatavasti varakult ja kiiresti. Ettekandja väitis, et paigad, kus laulutraditsioon on tugev, minnakse keele arenguga kiiremini kaasa. Ta tõi näiteks, et just Kullamaa kandis on vana regivärsiline rahvalaul asendunud uuema lauluvormiga ja selles on oma osa ka luterlikel kirikulauludel.

Tänapäevale hoopis lähemale tuli Tiit Kaljuste, kes rääkis 1914. aastal Osmussaare lähistel madalikule sõitnud Saksa ristlejast MSM Magdeburgist ja laevaõnnetuse rollist I maailmasõja ajaloos.

Magdeburgilt langes venelaste kätte Saksa keiserliku mereväe kaks koodiraamatut, millest üks kingiti liitlastele inglastele ja mis pani aluse Briti hilisemale krüptograafiateenistusele. Teine koodiraamat oli aga suureks abiks venelastele, kes olid asunud rajama Balti laevastiku salajast pealtkuulamisjaamade võrgustikku. Üks dešifreerimisjaam rajati Perakülla Allikajärve kaldale ja seal tegutses ka parimaks dešifreerijaks peetud tsaari salanõunik Fettelein.

Kaljuste sõnul ei teadnud sakslased sõja lõpuni, et koodiraamatud on langenud vaenlaste kätte, ja nii õnnestus inglastel dešifreeritud sõnumeid kasutades korduvalt varitseda Saksa laevu.

Keskaja osa juhatas sisse Haapsalu konverentsil varemgi esinenud noor ajaloolane Madis Maasing, kes võrdles oma seekordses ettekandes 16. sajandi Saare-Lääne piiskopivaenu ja samal ajal Taanis toimunud Krahvivaenu, otsides nende kokkupuutepunkte.

Maasingu hinnangul on kahel vaenusel palju sarnast, kuid erinesid nii mastaabid kui ka tulemused. Ettekandja sõnul tõmbas Taani Krahvivaenus üldsuse tähelepanu endale, jättes Saare-Lääne piiskopkonnas toimunud tüli kohalikuks Liivimaa sündmuseks.

Konfliktidest oli ka Toronto ülikooli professori Jüri Kivimäe ettekanne. Ta maalis värvika pildi leedulaste ja orduvägede vahel peetud 1270. aasta Karuse jäälahingust ning selle eel- ja järelloost Liivimaa vanema riimkroonika põhjal. Kivimäe sõnul on merejääl peetud lahingupaika võimatu kindlaks teha, kuid ordu ja talle appi tulnud liitlaste vägi võis merele minna Karuse kiriku lähistelt.

Jäälahingu kaotused olid mõlemal pool suured, oma elu jättis lahinguväljale ka ordumeister Otto von Lauterberg koos 52 orduvennaga, mis oli kolmandik Liivimaa orduvendadest. Kivimäe sõnul võivad nad olla maetud Karuse kirikusse ja kirikuaeda.

Haapsalus varemgi esinenud Inna Põldsam-Jürjo vaatles sel korral Saare-Lääne piiskopi arhiivis leiduvaile materjalidele tuginedes 16. sajandi riietust. Ettekandja tõdes, et kui suurte linnade riietumisnõuete kohta leidub kirjalikke allikaid, siis Liivimaa teiste piirkondade kohta on teated napid. Sellepärast on ka piiskopi arhiiv eriti huvipakkuv.

Siiski ei anna arhiivi napid andmed pilti, milline oli siinne mood 16. sajandil, kuid neile tuginedes saab öelda, et eelkõige nõuti seisusekohast riietumist. Lihtsamad seisused ei tohtinud end liialt ehtida ega aadlike moodi riides käia. Jürjo sõnul on piiskopi ettekirjutustes seisustele lubatud meeste ehteid ja rõivastust täpsemini kirjeldatud kui naiste oma.

Ka annavad piiskopi arhiivi andmed aimu, et piiskopi õukonda kuulujaile olid ette nähtud õukonnarõivad, mille järgi neid eristada. Pole aga teada, kas see tähendas mingit rõivastel kantavat tunnusmärki, vormi vms. Samuti on teada, et 16. sajandil kuulus õukonda ka rätsep, kes õukonna tarbeks õmbles.

Tartu ülikooli Läänemaa juurtega ajalooõppejõud Anti Selart esines Haapsalu ajalookonverentsil esimest korda, rääkides „paganlikest” ja „kristlikest” nimedest.

Kuigi ajalookirjutuses võib kohata ettekujutust, et keskaegsete eestlaste ja teiste Baltikumi rahvaste ristimisel 13. sajandil anti neile ka uued „kristlikud” nimed, ei pea see paika ja täiskasvanule ristimisel kristliku nime andmine oli erandlik. See võis toimuda staatuse muutumisega, näiteks mungaks saamise või võimuküsimustega, kus kristlasest patroon hakkas pagana ristiisaks ja andis talle selle sideme näitamiseks oma nime, kõneles Selart.

Konverentsi lõpetas Selarti õpilane, Haapsalust pärit noor ajaloomagister Kristjan Kaljusaar, kelle ettekanne käsitles Läänemaa pantvange Liivimaa ristisõdades 13. sajandil. Kroonikais on ka Läänemaaga seotud ristiretkede puhul teateid, kuidas kohalikud ülikud andsid sakslastele oma poegi pantvangiks. Kaljusaare sõnul polnud pantvangid mitte sõjasaak, vaid alistumisleppe tagatis, mis väljendas ühelt poolt maa üleandmist uuele isandale ja teiselt poolt oli väljapoole tõend, millisele valitsejale piirkond kuulub.

Pantvange ei heidetud vangikongi, neid koheldi pigem kui külalisi. Vallutajad harisid neid ristiusu vaimus. Kaljusaar lisas, et kuigi ühtki Läänemaalt võetud pantvangi pole nimeliselt teada ja me ei tea midagi ka nende saatusest, võib mujalt teada analoogide põhjal arvata, et nad võidi hiljem saata kodukanti tagasi misjonitööd tegema.