Andrus Karnau: Apteekrite krokodillipisarad

Kogu see apteekide asutamispiirangu ümber käiv jant ei mõjuta karvavõrdki ravimituru peamist probleemi – kahe suure hulgimüügi firma ülemvõimu, kirjutab Lääne Elu peatoimetaja Andrus Karnau (pildil).

Pisut vähem kui kuu aja pärast jõustub riigikohtu otsus, mis kaotab apteekide asutamispiirangud. Toidupoe, rätsepasalongi, autoteeninduse või bensiinijaama võib teha sinna, kuhu hing ihkab. Ainult apteeke ei tohi praegu avada seal, kus äriliselt mõeldav või kasulik.

Apteekrid ja ravimite hulgikaupmehed on seni väga edukalt protestinud seaduse muutmisettepanekute vastu, et kaitsta oma äri. Üks nende mõjusamaid argumente on olnud, et asutamispiirang kaitseb maa-apteeke. Seda juttu on levitatud nii tõhusalt, et debatt ei käi enam ettevõtlusvabaduse üle, vaid hoopis maainimeste ravimiostu teemal.
Riigikohtu otsus pani ebamugavasse olukorda parlamendi, sest hiljemalt juuni alguseks peab uus seadus kehtima hakkama. Vana seaduse tunnistas riigikohus konkurentsiameti ja õiguskantsleri pealekäimisel põhiseaduse vastaseks.

Apteekrite appihüüded on põhjendamatud. Juttu, et uute apteekide asutamise keeld kaitseb maa-apteeke, ei maksa väga tõsiselt võtta. Nagu ka seda, et linnaapteegid satuvad nüüd suurtesse raskustesse. Nii nagu enamikul tegevusaladel, tasuks ka apteegimajanduses lähtuda ettevõtlusvabadusest.

Läänemaal näiteks tegutseb kaks maa-apteeki. Lihulas ja Ristil. Kaks apteeki, Martnas ja Kullamaal on viimaste kuude jooksul kinni pandud. Kummalgi juhul on omanikud põhjendanud sulgemist riigikohtu otsusega, mis kaotas apteekide asutamispiirangud.

See jutt on väheusutav. Miks panna apteek kinni Kullamaal põhjusel, et Tallinnas või Tartus saab suvel uusi rohupoode avada. Äri pannakse kinni ikka siis, kui pole kliente ja piisavalt tulu. Miks pangakontoreid maal suletakse? Või toidukauplusi? Ikka sellepärast, et elanike arv väheneb ja neil, kes veel küladesse elama jäänud, pole sissetulekuallikaid.

Ravimiturg tervikuna on Eestis välja kujunenud. Hulgimüügiäri on koondnud kahe suure firma, Magnumi ja Soome–Saksa firma Tamro kätte. Nende kontrolli all on ka enamik apteeke. Viimaseid kontrollitakse kas otsese omandi või apteegikettide kaubamärkide frantsiisilepingutega.

Apteegiäri on paigas. Midagi muuta praegustes ärisuhetes ja turujaotuses on ülikeeruline. See nõuaks suuri kulutusi ja aastatepikkust tööd. Kaubamärgid on kinnistunud, küllap enamikul lugejatel on oma lemmikrohupood, kuhu tavaks sammud seada. Nii nagu see enamikus jaekaubandusvaldkondadeski. Kes käib ühes, kes teises kohas.
Haapsalus on tegutsemas kaks soomlaste ülikooli apteegiketi poodi, mis praegu käsimüügiravimeid müüvad ja mis ilmselt suve algul võivad end korraldada täiemõõduliseks apteegiks. Siiani ei ole nad seda saanud teha asutamispiirangute tõttu.

Kui nüüd Haapsallu tuleb kaks apteeki juurde või kui Tallinna või Narva või Tartusse tuleb mõnikümmend uut apteeki, siis kuidas need saavad paisata kaosesse olemasoleva apteegikorralduse. Mitte kuidagi ei saa. Esiteks on paremad kauplemiskohad juba jagatud. Teiseks on turul välja kujunenud tugevad kaubamärgid, mida tarbijad usaldavad. Kaubamärgi truuduse osas on eestlased väga eeskujulikud tarbijad, kes naljalt uut asja proovima ei kiirusta.

Kogu see apteekide asutamispiirangu ümber käiv jant ei mõjuta karvavõrdki ravimituru peamist probleemi – kahe suure hulgimüügifirma ülemvõimu. Praegu on seaduseelnõus küll punkt, mis ütleb, et hulgimüüja ei tohi apteeke omada, aga ma ei usu, et see kunagi suurt mõju omama hakkab. Juba praegu on hulgimüüjatele kuuluvad apeegiketid osaliselt peidetud keerukate omandisuhete taha. Seaduse jõustudes peab konkurenstiamet hakkama tõestama, et näiteks Südameapteegi keti tegelik omanik on… Sellest kujuneb aastatepikkune kohtuasi, mille võitja pole teada.
Apteeker müüb tervist või õigemini usku tervenemisse. Ravimikaubanduse ärisuhted vajaksid samuti tervendamist.