Silt: sõda ukrainas

[caption id="attachment_395422" align="alignnone" width="2000"] Sel korral viiakse Umani abi seitsmekesi. Foto: erakogu[/caption] Haapsalu linnavalitsuse esindus alustas kolmapäeva hommikul sõitu Ukrainasse sõpruslinna Umanisse, et sinna viia viies, seni suurim abisaadetis. Sel korral aitas Haapsalul abisaadetist komplekteerida Soome sõpruslinn Hanko, kes kingib Umanile Volkswageni bussi ja 1,5 tonni kaaluva 41kilovatise generaatori.

[caption id="attachment_390093" align="alignnone" width="2000"] Neeme Väli, kindralmajor reservis (Keskerakond). Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Riigikogult teisipäeval valitsuse moodustamiseks volitusi küsides tõdes peaministrikandidaat Kaja Kallas, et päev varem allkirjastatud koalitsioonileping on sõja nägu. Tõepoolest, Venemaa sõjast Ukrainas ei saa me üle ega ümber. Reformierakonna valimisprogrammi sissejuhatuse esimene lõik sedastab, et Putini sõda on andnud valusa löögi rahakoti pihta ja meil kõigil tuleb hakkama saada sõjast tingitud valusate hinnatõusudega. Nii on sõjast saanud lisaks paratamatule tõsiasjale ka universaalne ja kõigele ebameeldivale sobiv umbisikuline põhjendus, mis kõlbab nii hindade kui ka maksude tõstmise õigustamiseks. Koalitsioonilepingu sisu on selle avalikustamisest alates intensiivselt kommenteeritud. Ei oska kinnitada ega ümber lükata väidet, et teksti kokku panijad olid joobes, aga kohati on kirjutatu mõtet tõepoolest raske tabada. Näiteks lubadus seista NATOs ja Euroopa Liidus igakülgselt vastu diktaatorite ja agressorriikide soovidele – just nagu oleks nendes organisatsioonides nimetatud riike. Või lubadus anda omavalitsuste korrakaitseametnikele õigus tegeleda avalikku korda rikkuvate joobes isikutega. Ehk ametnik peab enne oma õiguse kasutamist tegema kindlaks, kas isik on joobes. Huvitav, kuidas?

[caption id="attachment_362579" align="aligncenter" width="2000"] Mariupoli ülikoolis ajakirjandust õppinud Tetjana Himitš on üks paarisajast Haapsallu jõudnud sõjapõgenikust. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kiirustasime kõigest väest. Mõtteis oli: “Viskaks need kotid maha, need pole minu elu väärt.” Aga mille nimel me siis nii raske retke üldse ette võtsime? Hetk varem toimunud sündmuste keerisest pääsedes võtsime korraks hoo maha ja tegime lühikese peatuse. Nüüd, tagantjärele, sulen silmad ja tõmban mälu järgi marsruudijoone. Praegu tundub see tühiselt lühikesena. Tookord aga näis, nagu osaleksime karmis ellujäämismängus, tormamisest ja raskete kottide tassimisest hakkas kohutavalt palav, lakkamatult valdas tunne, et olen pidevalt kellegi sihikul. Veidi hinge tõmmanud, jätsime oma kodinad hoovi, ise aga läksime üles korterisse. Mihhaili vanemad olid oma asjad juba pakkinud. Kuid taaskord hiilisid nende pähe kahtlused: “Äkki ei läheks üldse? Niikuinii tuleme varsti tagasi. Kõik ju laabub.” Tõepoolest, infonäljas ja objektiivsest reaalsusest ära lõigatud inimestel on toimuvast illusoorne ettekujutus.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Kirjutades olen üllatunud, kui palju me maha sõitsime ja kui palju selle poolteise kuu jooksul ära teha jõudsime. Kuid see oli minu jaoks vajalik – mitte istuda paigal, vaid liikuda ja teisi aidata, kuna ma iseennast ju aidata ei saa. See oligi parim abi. Eneseabi. Lõppude lõpuks ei saanud ma blokaadis olles lihtsalt istuda ja oodata. See oleks olnud kõigist piinamisviisidest kõige õudsem. Nagu on näiteks praegu, kui elan pea aasta teises riigis, ilma tööta, aga korraliku traumade ja probleemide pagasiga.

[caption id="attachment_364151" align="aligncenter" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Läks pimedaks, kutsusin kõik tuppa. Süütasime küünlad. Olime kolmekesi köögis ja soojendasime end ühise hingeõhuga. Võtsin välja paar kuivkütusepala, panin väikese kausi tulele ja kui vesi keema läks, puistasin sisse külmkuivatatud riisi- ja juurviljasegu. See oli üks kiirtoidupakkidest, mille mu abikaasa oli ligi kuu aega tagasi poollagunenud Aasovi turult hankida saanud. Oli külm ja pime. Trepikojast kostis hooti jutukatkeid. Pärast söömist läksime trepikotta, olime Ilonale seltsiks, kui ta suitsetas. Esimeselt korruselt kostis samme ja hääli. Inimesed läksid keldrisse ööbima. Seal oli soe ja harjumuspärane. Kõikjal olid küünlajalad ja improviseeritud õlilambid, tekid ja madratsid olid laiali laotatud. Meie korteris ei olnud soe – kraadiklaas näitas endiselt alla nulli.

content/uploads/2021/05/hannes-rumm.jpg"> Hannes Rumm[/caption] Eelmisel nädalal käis teist aastat järjest Tallinnas Eesti inimõiguste instituudi aastakonverentsil esinemas viimane Venemaa Nobeli preemia laureaat Dmitri Muratov. Muratov pälvis ajalehe Novaja Gazeta peatoimetajana Nobeli rahupreemia 2021. aasta sügisel kahasse Filipiinide ajakirjaniku Maria Ressaga. Loomulikult näitas Nobeli komitee sellise valikuga toetust vabale ajakirjandusele neis riikides, kus ajakirjanikud riskivad tööd tehes oma vabaduse ja eluga. Vaid veidi pärast Muratovi mullust esinemist ründas Venemaa Ukrainat. Ajalehe Novaja Gazeta toimetus otsustas ise ilmumise lõpetada, sest sõjaaegse tsensuuri tõttu ei oleks nad saanud enam tõde rääkida. Osa lehe ajakirjanikke jäi Venemaale, ka Muratov. Teine osa pages läände ja annab nüüd välja ajalehte Novaja Gazeta Europe, mille toimetus asub Riias. Enne sõda viitas Muratov Tallinnas Kremli tellitud avaliku arvamuse küsimustele ning kinnitas, et Putin pole Ukrainat veel rünnanud ainult sellepärast, et 70 protsenti venelastest on sellele vastu: „Ehkki Vene televisioonipropaganda on ramminud igasse 145 miljoni inimese ajusse.” Nagu tagantjärele tarkusega teame, ei hoolinud Putin ka venelaste vastuseisust.

Eesti suhtlus Venemaaga on vähem kui aastaga vähenenud peaaegu olematuks. Turismireisile või niisama sinna vaevalt ka keegi kipub, ometi on neid, kellel on sinna töö pärast vaja sõita. Nüüd tuleb välja, et sinna ei saa ka siis, kui vaja on. Eesti evangeelse luterliku kiriku piiskop Tiit Salumäe jäi Venemaa viisata, kuigi tema haldusalas on ka kõik EELK kogudused väljaspool Eestit, ja kutsuti teda Venemaale just tööasjus

[caption id="attachment_389598" align="aligncenter" width="2000"] Tiit Salumäe pidanuks sel nädalavahetusel sõitma Peterburi, kuid ei saanud Venemaa saatkonnalt selleks viisat. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Eesti evangeelse luterliku kiriku piiskop Tiit Salumäe ei pääse Venemaale oma tööülesandeid täitma. Sel nädalavahetusel pidi Salumäe sõitma Peterburi sealse Jaani koguduse koosolekule. Neljapäeval sai ta Vene konsulaadist tagasi küll oma passi, aga sissesõiduviisat Venemaa talle ei andnud. Salumäe hoole alla kuuluvad EELK kogudused väljaspool Eestit nii läänes kui ka idas.

[gallery ids="389041,389043,389045,389047,389049,389051,389053,389055,389057,389059,389061,389063,389065,389067,389069,389071"] Fotod: Andra Kirna Haapsalu ukraina lapsed saavad teisipäeviti kokku, et prantsuse kohvikus paar tundi eesti keelt õppida. „Tere, mina olen Stéphane,” tervitas Gallia Kuke, Haapsalus asuva väikese prantsuse kohviku omanik Stéphane Clavel läinud teisipäeval järjest sisseastujaid. Talveks suletud Gallia Kuke uksed on taas avatud – üks kord nädalas teisipäeviti, et Haapsalu ukraina lapsed saaksid seal eesti keelt õppida. Prantslasest Claveli kõne kõlas prantsuspäraselt, aga selgelt ja arusaadavalt, vastuseks kostsid ukraina laste julged „tered”. Keelekohviku reeglite järgi räägitakse seal ainult eesti keeles, ükskõik kui palju või vähe keegi seda parasjagu oskab. „Oluline on rääkida ainult eesti keeles,” kinnitas keelekohviku õpetaja Cynne Põldäär.

[caption id="attachment_364151" align="alignnone" width="2000"] Tetjana Himitš. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Ikka ja jälle tuleb kurbi uudiseid. Veel üks maja, veel üks perekond, kümned, sajad pered. Ukraina on leinas. Iga uus päev muutub süngemaks. Kalendrisse ilmuvad kirjed hukkunute nimedega, fotod neist on palistatud peenikese musta lindi ja põleva leinaküünlaga.