Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kindlasti on järgmisel aastal väga hea päev 5. märts. Ja mitte sellepärast, et see on pühapäev, vaid põhjusel, et sel päeval toimuvad riigikogu valimised. Eelnevas lauses ei ole mingit sarkasmi. Muidugi on tavaks kurta, et küll see valimiskampaania on vastik aeg, poliitikud teevad häälte püüdmiseks suuri rumalusi ja külvavad helikopterilt raha. Sedasama raha, mida riik meilt kui töötajatelt või tarbijatelt maksudena varem või hiljem sisse korjab. Ja eks see tõesti tüüta ära, kui valimisreklaam pressib sisse igast ühis- ja tavameedia kanalist, ummistab meie postkasti või tabab meid flaiereid jagava kandidaadi kujul toidupoe parklas.

Märkamatult on aeg jõudnud sinnamaani, et tavapäraselt hakatakse lõppevast aastast kokkuvõtteid tegema.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Praeguste jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal ahastatakse: miks ometi toimub see ülemaailmne spordi suursündmus seekord sügisel? Miks toimub see riigis, mis on rikas, aga ei austa inimõigusi? Vastus on lihtne: rahvusvahelised organisatsioonid jagunevad väärtuspõhisteks klubideks, mille uksest sisse saamine nõuab tõsist pingutamist. Ja vaba sissepääsuga laatadeks, kuhu iga soovija võib igal ajal sisse astuda.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kuna ma pean juba üle aasta Facebookis rühma „Täna, 30 aastat tagasi”, siis elan uuesti läbi aega, mil olin kahekümnendate eluaastate alguses. Loen pidevalt 30 aastat tagasi ilmunud ajalehti ning taasavaldan huvitavamaid või tagantjärele koomilisena tunduvaid uudised ja reklaame.

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] 24. veebruaril alanud sõda on toonud „Venemaale tohutut kasu” ning „suurendanud Venemaa suveräänsust”, teatas president Vladimir Putin üleeile oma tänavustest avalikest esinemistest ühes kõige põhjalikumas. Iga päev sõjauudiseid jälgides kuhjuvad sündmused üksteise otsa ja kipuvad hägustama suurt pilti. Sõda on kestnud juba kaheksa kuud ja on juba ununenud, kuidas Vene dessantväelased hõivasid Hostomelis Antonovi lennujaama või kuidas teel Kiievi poole takerdusid Vene sõjamasinad 64 kilomeetri pikkusesse ummikusse. Putini üleeilsed Valdai konverentsil öeldud sõnad panid aga mõtlema, mida siis Venemaa on saavutanud ja milles väljendub selle 146 miljoni elanikuga tuumariigi suveräänsuse kindlustamine?

caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Oktoober 1992 oli nii murranguline aeg Eesti poliitikas, et sel ajal toimunud sündmused mõjutavad meid tänapäevani. 6. oktoobril valiti presidendiks Lennart Meri ning 21. oktoobril astus ametisse peaminister Mart Laari juhitud Isamaa, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Mõõdukate valitsus. Need sündmused tähistasid poliitikas põlvkonnavahetust, millega kaasnesid paljud olulised pikaajalised mõjud. Näiteks see, et Eestis ei tekkinud erinevalt meie naaberriikidest oligarhe – ülirikkaid inimesi, kelle kontrolli all on näiteks Lätis tänini suur osa poliitikutest. Kuidas nii? Nii jõhkralt, kui see ka ei kõla, oli inimeste käive laulva revolutsiooni ajal ja järel ülikiire. Need inimesed, kes olid lugupeetud ja armastatud ühel aastal, olid järgmiseks aastaks ennast juba ammendanud ja valijad pöörasid neile selja.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kui ma sel nädalal Tbilisis kohvikutega palistatud tänavaid mööda jalutasin, kuulsin rohkem vene kui gruusia keelt. Põhjus on üllatav: Ukraina sõda on mõjunud kahele väga heades suhetes olevale riigile – Eestile ja Gruusiale – vastandlikult. Kui pärast sõja puhkemist on Eestisse saabunud 60 000 Ukraina sõjapõgenikku, siin Gruusiasse saabus esimese nelja sõjajärgse kuuga 300 000 Vene kodanikku. Enamik neist on küll turistid, aga ka kümned tuhanded venelased üritavad Gruusias paikseks jääda ja oma ärid sellesse riiki kolida või seal elades kaugtööd teha. Gruusia elanike arv on seejuures neli miljonit.

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Sel aastal algas koolitee miljonite Ukraina laste jaoks teisiti. Ja sõna miljon ei ole siinkohal liialdus, sest kodumaalt on põgenenud suurusjärgus seitse miljonit ukrainlast. Veel kaheksa miljonit ukrainlast on kodudest lahkuma sunnitud ning elavad nüüd mõnes turvalisemas kodumaa otsas. Usun, et neil paaril tuhandel ukraina tüdrukul ja poisil, kes neljapäeval Eestis kooliteed alustasid, läheb paljude eakaaslastega võrreldes väga hästi. Nad on meie juures hoitud ja meie koolisüsteem on hea. Saksamaale on jõudnud ligi miljon põgenikku ning Euroopa suurim riik saab oma uuslaste kasvatamisega ilmselt ka hästi hakkama. Esiteks on riik rikas ja teiseks on neil värsked kogemused 2015. aasta põgenike kriisi ajast selliste laste koolitamisel, kelle haridustase oli palju viletsam. Poolal, kuhu on naabermaalt pagenud 1,3 miljonit ukrainlast, pole raha nii palju ning ka põgenike vastuvõtmine on nende jaoks harjumatu asi. (NB! Ukraina põgenikke on Poolas sama palju kui Eestis elanikke.) Aga olen vestelnud mitmete Poolas põgenikelaagreid külastanud inimesega ning kõik nad kinnitavad, et poolakate suhtumine ukrainlastesse väga toetav ja see aitab ajapikku kõik probleemid lahendada. Sageli unustatakse ära, et kõige rohkem Ukraina põgenikke on Venemaal, kokku 2,4 miljonit.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kindlasti oli eelmise nädala tippsündmus Narva tanki teisaldamine või õigemini putinism, mida see tank sümboliseeris. Aga kuna tankist on juba tüdimuseni räägitud ja kõik oluline ära öeldud, siis võtan jutuks hoopis Eestit läinud nädalal enim rõõmustanud inimese: kümnevõistleja Janek Õiglase, kes naasis Münchenist Euroopa meistrivõistlustelt pronksmedaliga. Õigemini selle võime, mis spordil erinevalt paljudest teistest valdkondadest antud on. Ikka on inimestel, isegi muidu spordikaugetel, hea meel iga raskel ajal tulnud Eesti sportlase võidu üle. Ikka on just spordisaavutused need, mil on haruldane võime ühiskonda liita – meenutagem ka Katrina Lehise ja epeenaiskonna medalivõite Tokyo olümpial.