Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="696"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Poliitika tekitab inimestes loomulikult tugevaid tundeid.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Tallinna kõige uhkem hotell on nüüd Radisson Collection Rävala puiesteel, mis taasavati mõni nädal tagasi pärast pikka ümberehitust pidulikult. Iga luksusest kiiskava hotelli korruse uuendamiseks kulus keskmiselt üle miljoni euro, kokku 25 miljonit. Millal hotelliomanikel see raha tagasi õnnestub teenida, on paraku raske öelda, sest raha investeerides loodeti, et hotell valmib pärast pandeemia lõppu, mil välisturistid jälle Tallinna tulvavad.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm.[/caption] Mis on ühist Kaja Kallasel ja taasiseseisvunud Eesti kahekordsel peaministril Mart Laaril? Pealtnäha mitte midagi, väliselt olemuselt on nad suisa vastandid. Erinevalt näiteks Eesti ja Läti presidentidest Alar Karisest ja Egils Levitsist, kelle väline sarnasus ühisfotodel ajab naerma. Paraku sai sel nädalal kinnitust üks Kaja Kallase jaoks ebameeldiv sarnasus eelkäija Mart Laariga – mõlemad valitsusjuhi kohta noorepoolsed inimesed on välismaal väga populaarsed ja välissuhtluses edukad, aga oma valitsuse koos hoidmisega ei saa hakkama. „Peaminister Kaja Kallasele on see olnud ideaalne kriis ja toonud välja kõik ta tugevused,” ütles hiljuti kinnisvaraettevõtja Viljar Arakas. Kui jälgida välisajakirjandust, siis on Kaja Kallas seal olnud superstaar juba hea mitu kuud, sest tema tugevuste sekka kuulub veenev ingliskeelne esinemisoskus, selged sõnumid ja usutavus julgeolekupoliitilistes küsimustes.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Lugesin hiljuti Ida-Virumaal sündinud Vene ohvitseri Moritz von Kotzebue mälestusi 1812. a sõjast, mil Napoleon tungis Venemaale kallale. Von Kotzebue ja teised prantslaste kätte vangi langenud Vene ohvitserid – kellest paljud polnud üldse venelased – ei rõõmustanud, et nende elu enam ohus pole. Nad hoopis kurtsid, et ei saa rindel olla, sest just seal teeb ohvitser kõige kiiremat karjääri. Kummalisel kombel kehtib täpselt samasugune loogika ka poliitikas, sest sõda on nii suur murrang. Tõusutuule kohinat ja kukkumise kolinat kostab küllaga äsja avaldatud Kantar Emori tehtud poliitikute usaldamise uuringust. Uuringus paluti vastajatel hinnata, keda nad ette antud poliitikute nimekirjast usaldavad, keda ei usalda ning kelle kohta ei oska arvamust avaldada. Poliitikute nimekirja kuulusid suuremate erakondade juhid, eelmiste valimiste populaarsemad kandidaadid ning riigikogu esimees ja Eesti president.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Vladimir Putini 55 päeva kestnud Ukraina sõja seni ainus võit on kindel kontroll oma kodanike üle. Kui uskuda avaliku arvamuse küsitlusi, siis toetab Venemaa kodanike enamus sõjaga kaasnenud majandusraskustest ja Vene sõdurite surmadest hoolimata Venemaa presidenti. Aga isegi kui avalike arvamuse küsitlusi mitte uskuda, on Putin suutnud venelased nii ära hirmutada, et nad ei julge ühismeedias iitsatada, rääkimata tänavatele tulemisest. Aga see on ka ainus Putini võit, see-eest kaotusi on tal palju ning need on suured. Pärast edukat Krimmi annekteerimist 2014 ning Luganski ja Donetski oblastite hõivamist loodi Vene Föderatsiooni sõjaväele rahvusvaheliselt väga hea maine. Lisaks Ukraina küljest suure tüki kahmamisele parandas sõjaväe mainet jutt võimekatest väejuhtidest ja tohututest summadest sõjamasina moderniseerimiseks.

Kolmkümmend aastat on Eesti poliitikud harjunud ennast Läti kolleegidest paremaks pidama, aga nüüd on küll viimane aeg lõunanaabritelt õppima hakata. Õppeaineks on „stabiilne riigijuhtimine”. Läti peaminister Krišjānis Kariņš püsib ametis juba üle kolme aasta, kuigi tema valitsusjuhiks saamine oli suur juhuste kokkulangemine. Erinevalt 101-kohalisest riigikogust on meist suuremas riigis Lätis parlamendis ainult 100 kohta. Neist võitis Kariņši juhitud erakond Ühtsus 2018. aastal ainult 8 kohta ning valitsusliidu loomiseks tuli kokku klapitada valitsusliit viiest pisiparteist. Poliitilise loogika ja elukogemuse põhjal ei ennustatud sellisele valitsusliidule pikka ikka. Ometi püsib Kariņši valitsus tänini ametis, kuigi mõni valitsusparteidest on juba hääbunud.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Suurima sõja algusest Euroopas pärast 1945. aastat on tänaseks möödunud kümme päeva ja selle esimesed tulemused on selged. Sissejuhatuseks taustast. Venemaa president Vladimir Putin alustas sõda selleks, et minna ajalukku NSV Liidu suuruse hiigelriigi taastajana. Ta soovib relva jõul taas kokku liita Venemaa, Ukraina ja Valgevene. 9 miljoni elanikuga Valgevene pani ta juba taskusse ja kui tal õnnestub okupeerida 44 miljoni elanikuga Ukraina, siis ei jää Moldova, Gruusia ja teiste endiste liiduvabariikide iseseisvusest sisuliselt enam midagi alles. Ent nüüd sõja esimestest tulemustest. Esimene ja meile seni kõige olulisem on Balti riikide oluliselt tugevam sõjaline ja poliitiline toetamine NATO liitlaste poolt. Seni võis piirduda lihtsalt väitega, et  Balti riigid on NATO liikmed ning meid kaitseb automaatselt selle tuumavihmavari. Enam selle käibetõe kordamisega piirduda ei saa, sest kõik lääne liidrid on aru saanud Putini soovist hävitada lisaks Ukraina riigile ka NATO usaldusväärsus. Teha saab ta seda just Balti riikide ja Poola ähvardamisega.

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kelly Sildaru jaoks lõppesid Pekingi talimängud heas tujus, pronksmedal kaelas, ning muidugi tegi see rõõmu kõigile eestlastele. Meie medalirõõmu varjutas asjaolu, et tegemist on ühe kõigi aegade kõige õnnetumate või isegi ebameeldivamate olümpiamängudega. Rääkisin eesseisvatest mängudest aastavahetusel Anna ja Allar Levandiga ning imestasin, et vaid kuu enne mängu ei huvita need peale sportlaste endi kedagi. „See on pandeemia!” nimetas Anna põhjuse, mis tema arvates avalikkuse tähelepanu mängudelt mujale juhtis. Tõsi ta oli, et aastavahetusel räägiti maailmas veel rohkem ülikarmidest koroonapiirangutest Hiina pealinnas kui võimalikest sportlikest saavutustest. Ja loomulikult muutis see kogu mängude olemust ning atraktiivsust, et Tōkyōs ning Pekingis nakkusohu tõttu publik võistlusi vaatama sisuliselt ei pääsenudki. Kui Eesti koondis taas esimest korda sinimustvalge lipu all olümpiamängudele jõudis, juhtus see täpselt 30 aastat tagasi Prantsusmaal Albertville’is. Toona vaatas erakordselt uhket talimängude avatseremooniat kogu maailmas üle kahe miljardi inimese ning taasiseseisvunud Eesti jõudis tõesti tänu sellele esimest korda sadade miljonite inimeste maailma kaardile. Ent pandeemia tõttu tühjaks jäänud Tōkyō ja Pekingi staadionid vähendasid ka televaatajate huvi mängude vastu. Tõelised spordifännid vaatavad niikuinii suurvõistlused ära, aga tavalised telekapuldiga surfajad, kes suurvõistluse kanalile sattudes näevad, et tribüünid on tühjad, ei jää sellel kanalil pidama. Põhjusel, et neil tekib alateadlikult tunne: kui pole pealtvaatajaid, pole see järelikult hea võistlus.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kirjutan täna õige lihtsa, kuid mitmes mõttes õpetliku loo 32aastasest ukraina hambaarstist, kellega ma nädal tagasi tuttavaks sain. Selle mehe nimi on Dmytro Dziuba ning Eestis elab ta juba seitse aastat. Sattus ta siia täiesti juhuslikult. Koos kursuse- ja elukaaslase Nataliaga olid nad juba miljonilinna Dnipro meditsiiniakadeemias otsustanud, et tahavad tööd leida välismaal. Nende esialgses valikus oli isegi nii kauge koht nagu Quebeci provints Kanadas, aga ka Saksamaa ja Tšehhi. Kuna Ukraina kõrgkoolidiplomile oli kõige lihtsam tunnustust saada Tšehhis, otsustasid noored sinna kolida. Ent ootamatult leidis Natalia tädi endale interneti vahendusel mehe Tapalt. Tädi kolis ise meie sõjaväelinna ning kutsus sugulased külla.