Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Mis lahutab Haapsalust pärit vehklejaid Kaido Kaabermaad ja Katrina Lehist? 29 aastat ja üks aste, mis spordis on tohutult kõrge. Aga kui ma alustuseks kopsud õhku väga täis tõmban, siis võin välja hingates väita, et olin koos Haapsalu poisi Kaido Kaabermaaga 1992. aasta augustis olümpiamängudel Barcelonas. Päris vale see ju polegi. Kuigi sel ajal, kui vehkleja Kaabermaa elas moodsas olümpiakülas, magasime meie väikse Tartu tudengite pundiga magamiskotiga rannaliival.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Maailma mõjukaim mittetulundusühing tähistas tänavu 1. juulil oma sajandat sünnipäeva, kuid Eestis jäi see teenimatult tähelepanuta. Kuigi selle organisatsiooni mõjujõud maailmas on 21. sajandil järjest kasvanud ning on geograafilisest kaugusest hoolimata tuntav juba ka Eestis. Selle ühingu asutamisel osales ainult 13 meest, aga ühte neist, Mao Zedongi, mäletatakse tänini. Maailma mõjukaim MTÜ on Hiina kommunistlik partei, kuhu kuulub 95 miljonit inimest ehk rohkem, kui on elanikke Euroopa Liidu suurimas riigis, 83 miljoni elanikuga Saksamaal.

Tänase kolumni pealkiri on taaskasutus, sest avaldasin 2015. aasta augustis Maalehes kolumni „Tiit Pruuli presidendiks!”, milles tegin naljatamisi ettepaneku valida Toomas Hendrik Ilvese järglasena riigipeaks Tiit Pruuli. Arutlesin selles kirjatöös Pruuli näitel siiski tõsimeeli, milliseid omadusi Eesti presidendilt võib nõuda ja isegi peab nõudma. Näidiskandidaadi puhul tõin lisaks pikaajalisele poliitilisele kogemusele välja edu ettevõtluses, millega seni ükski meie riigipea kiidelda ei saa. Ja jätkasin: „Kunagise kahekordse vabariikliku koolinoorte kõnevõistluse võitja esinemisoskus annab silmad ette abs

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Tavalisel ajal tegeleks praegu kogu maailma meedia olümpiamängudega, mis algavad juba juuli lõpus Tokyos. Ent ainult kaks kuud varem ei tea enamik eestlasi isegi meie medalilootuste nimesid, sest pandeemia on elu nii segi pööranud. Nõnda tekib mulje, et Tokyo on olümpialinnana eriti õnnetu koht, sest seal 1940. aastal toimuma pidanud mängud jäid teise maailmasõja tõttu üldse ära. Tänavu kannavad mängud turunduslikel põhjustel ikka nimetust „Tokyo 2020”, kuigi on ühe aasta võrra edasi lükatud. Ülemaailmne spordipidu toimub ilma välisturistideta ja mängude toimumise vastu on pandeemia ajal enamik jaapanlastest.

Erinevalt Lennart Merist ei olnud Arnold Rüütel presidendina eriti suur sõnameister, sest tema ainukeseks jäänud lööklause pärineb kahekümne aasta tagant. „Eesti on kreenis!” kuulutas Rüütel presidendiks kandideerides ning tabas selle tõdemusega ajastu närvi. Tõepoolest tundsid paljud inimesed toona, et esimese kümne taasiseseisvumisjärgse aastaga on eelkõige Tallinnas ja Harjumaal elavate kaasmaalaste elu ilusamaks läinud, kuid nemad on vabas Eestis ebaõiglaselt kaotajaks jäänud. Minu mõte hakkas selles suunas, et Eesti on lääne ja Läänemaa poole kreenis, liikuma siis, kui eelmisel pühapäeval vantsisin üle kuue kilomeetri mööda Haapsalut. Kõndisin, nutitelefon käes, mängisin läbi Euro

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kui Eesti naisliit annab nädalavahetusel üle järjekorras juba kahekümne neljanda aasta ema tiitli, siis on selle saaja oma eelkäijatega võrreldes ebamugavas olukorras. Seda põhjusel, et kogu ajakirjandus on viimasel aastal väga palju rääkinud kasulaste piinamise pärast süüdi mõistetud ning vanglakaristust kandvast Malle Kobinast. Mitte üheski neist meediakajastustest pole jäetud mainimata, et 2013. aastal pälvis Kobin aasta ema tiitli. Seetõttu mõtlevad inimesed järgmise aasta ema tiitli saaja nime kuuldes tahtmatult, millised luukered sellel naisel kapis olla võivad.

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Tänase kolumni pealkiri on bislama-keelne ning just sedasi kõlab Vanuatu riigikeeles järelehüüe äsja meie seast lahkunud 99aastasele Edinburghi hertsogile: „Meie Philip, kuninganna mees”.

Täiesti arusaadaval kombel jahmatas ja vihastas inimesi endise naisjalgpalluri tunnistus, et juba 14aastasena oli ta vahekorras endast märksa vanema treeneriga. Ent täiesti arusaamatul kombel keskendus ajakirjandus sellele uudisele reageerides küsimusele, miks on Eestis võimalik karistust kartmata olla seksuaalvahekorras 7. klassi õpilasega?

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kirjutasin Haapsalus elavale 75aastasele tädile ja küsisin, kas ta mäletab, kelle poolt hääletas 18. märtsil 1990. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu valimistel. „Meie hääletasime Andres Ammase poolt,” vastas tädi kohe enda ja abikaasa nimel. „Ammas oli suur eestimeelne mees, kes oskas oma seisukohti alati hästi põhjendada. Ja asutas ajalehe Lääne Elu,” lisas ta põhjenduseks. Märtsis 1990 toimunud valimised meenusid põhjusel, et otsisin infot tänavuse suure juubeli kohta, möödub ju tänavu 20. augustil 30 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. See on üks neist päevist, mis on igale kaasaegsele inimesele eluks ajaks mällu sööbinud ning mille kõik hiljem sündinud on ajalootunnis põhjalikult selgeks õppinud.