Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kuna ma pean juba üle aasta Facebookis rühma „Täna, 30 aastat tagasi”, siis elan uuesti läbi aega, mil olin kahekümnendate eluaastate alguses. Loen pidevalt 30 aastat tagasi ilmunud ajalehti ning taasavaldan huvitavamaid või tagantjärele koomilisena tunduvaid uudised ja reklaame.

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] 24. veebruaril alanud sõda on toonud „Venemaale tohutut kasu” ning „suurendanud Venemaa suveräänsust”, teatas president Vladimir Putin üleeile oma tänavustest avalikest esinemistest ühes kõige põhjalikumas. Iga päev sõjauudiseid jälgides kuhjuvad sündmused üksteise otsa ja kipuvad hägustama suurt pilti. Sõda on kestnud juba kaheksa kuud ja on juba ununenud, kuidas Vene dessantväelased hõivasid Hostomelis Antonovi lennujaama või kuidas teel Kiievi poole takerdusid Vene sõjamasinad 64 kilomeetri pikkusesse ummikusse. Putini üleeilsed Valdai konverentsil öeldud sõnad panid aga mõtlema, mida siis Venemaa on saavutanud ja milles väljendub selle 146 miljoni elanikuga tuumariigi suveräänsuse kindlustamine?

caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Oktoober 1992 oli nii murranguline aeg Eesti poliitikas, et sel ajal toimunud sündmused mõjutavad meid tänapäevani. 6. oktoobril valiti presidendiks Lennart Meri ning 21. oktoobril astus ametisse peaminister Mart Laari juhitud Isamaa, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Mõõdukate valitsus. Need sündmused tähistasid poliitikas põlvkonnavahetust, millega kaasnesid paljud olulised pikaajalised mõjud. Näiteks see, et Eestis ei tekkinud erinevalt meie naaberriikidest oligarhe – ülirikkaid inimesi, kelle kontrolli all on näiteks Lätis tänini suur osa poliitikutest. Kuidas nii? Nii jõhkralt, kui see ka ei kõla, oli inimeste käive laulva revolutsiooni ajal ja järel ülikiire. Need inimesed, kes olid lugupeetud ja armastatud ühel aastal, olid järgmiseks aastaks ennast juba ammendanud ja valijad pöörasid neile selja.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kui ma sel nädalal Tbilisis kohvikutega palistatud tänavaid mööda jalutasin, kuulsin rohkem vene kui gruusia keelt. Põhjus on üllatav: Ukraina sõda on mõjunud kahele väga heades suhetes olevale riigile – Eestile ja Gruusiale – vastandlikult. Kui pärast sõja puhkemist on Eestisse saabunud 60 000 Ukraina sõjapõgenikku, siin Gruusiasse saabus esimese nelja sõjajärgse kuuga 300 000 Vene kodanikku. Enamik neist on küll turistid, aga ka kümned tuhanded venelased üritavad Gruusias paikseks jääda ja oma ärid sellesse riiki kolida või seal elades kaugtööd teha. Gruusia elanike arv on seejuures neli miljonit.

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Sel aastal algas koolitee miljonite Ukraina laste jaoks teisiti. Ja sõna miljon ei ole siinkohal liialdus, sest kodumaalt on põgenenud suurusjärgus seitse miljonit ukrainlast. Veel kaheksa miljonit ukrainlast on kodudest lahkuma sunnitud ning elavad nüüd mõnes turvalisemas kodumaa otsas. Usun, et neil paaril tuhandel ukraina tüdrukul ja poisil, kes neljapäeval Eestis kooliteed alustasid, läheb paljude eakaaslastega võrreldes väga hästi. Nad on meie juures hoitud ja meie koolisüsteem on hea. Saksamaale on jõudnud ligi miljon põgenikku ning Euroopa suurim riik saab oma uuslaste kasvatamisega ilmselt ka hästi hakkama. Esiteks on riik rikas ja teiseks on neil värsked kogemused 2015. aasta põgenike kriisi ajast selliste laste koolitamisel, kelle haridustase oli palju viletsam. Poolal, kuhu on naabermaalt pagenud 1,3 miljonit ukrainlast, pole raha nii palju ning ka põgenike vastuvõtmine on nende jaoks harjumatu asi. (NB! Ukraina põgenikke on Poolas sama palju kui Eestis elanikke.) Aga olen vestelnud mitmete Poolas põgenikelaagreid külastanud inimesega ning kõik nad kinnitavad, et poolakate suhtumine ukrainlastesse väga toetav ja see aitab ajapikku kõik probleemid lahendada. Sageli unustatakse ära, et kõige rohkem Ukraina põgenikke on Venemaal, kokku 2,4 miljonit.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kindlasti oli eelmise nädala tippsündmus Narva tanki teisaldamine või õigemini putinism, mida see tank sümboliseeris. Aga kuna tankist on juba tüdimuseni räägitud ja kõik oluline ära öeldud, siis võtan jutuks hoopis Eestit läinud nädalal enim rõõmustanud inimese: kümnevõistleja Janek Õiglase, kes naasis Münchenist Euroopa meistrivõistlustelt pronksmedaliga. Õigemini selle võime, mis spordil erinevalt paljudest teistest valdkondadest antud on. Ikka on inimestel, isegi muidu spordikaugetel, hea meel iga raskel ajal tulnud Eesti sportlase võidu üle. Ikka on just spordisaavutused need, mil on haruldane võime ühiskonda liita – meenutagem ka Katrina Lehise ja epeenaiskonna medalivõite Tokyo olümpial.

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Muidu käib mulle närvidele see, kuidas meie ajakirjandus ületähtsustab pidevalt erakondade reitinguid, ent augusti alguse küsitlustulemusi on põhjust tõsiselt võtta, sest need kiirtestivad valitsusvahetusega kaasnenud muutusi. Neil muutustel võib olla pikaajaline mõju, mis võib kesta järgmise aasta märtsis toimuvate riigikogu valimisteni ning seega mõjutada jõujooni Eesti parteide vahel veel neljaks aastaks. Meenutan lugejatele Norstati värsket edetabelit: Reformierakond 33,7 protsenti, EKRE 19,6, Keskerakond 16,7, Isamaa 9,4, Eesti 200 9,3 ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond 8,6 protsenti. Reformierakond, mille toetust tõstis Ukraina sõja algus, jätkab valitsuses ning naudib jätkuvalt pikka edumaad EKRE ja Keskerakonna ees. Tähelepanuväärne on ootamatult valitsusparteiks saanud Isamaa ja sotside toetuse tõus. Kindel kaotaja on aga juba pikemat aega olnud Eesti 200, mille toetus on viie kuu tagusest tipust vähenenud kaks korda. Isamaa ja sotside tõusu põhjus on lihtne: neil tekkis tegija-roll, nende sõna maksis valitsusleppe koostamisel, nende tipp-poliitikud on jälle pildil.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Mis on sarnast Eesti pealinnal Tallinnal ning Ukraina sadamalinnal Mariupolil? Esiteks elanike arv – Tallinnas elab 450 000 ning Mariupolis elas enne sõda 431 000 inimest. Nõukogude õhuvägi pommitas 1944. aasta märtsis Tallinna nii hullusti, et hukkus 757 inimest. Ainult 50 neist olid saksa mundris sõjaväelased ning koguni 121 olid nõukogude sõjavangid. Selle rünnaku käigus põles maha eestluse sümbol Estonia teater. Hävis või sai kannatada 30 protsenti toonase Tallinna elamispinnast. Tänavu 16. märtsil pommitasid vene väed puruks Mariupoli draamateatri, mida linnaelanikud kasutasid pommivarjendina. Selle rünnaku ohvrite arv küünib rahvusvaheliste hinnangute kohaselt 600 inimeseni.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] 30 aastat tagasi toimus Eestis kaks tõesti ajaloolist sündmust: rahareform 20. juunil ning meie põhiseadus kiideti rahvahääletusel heaks 28. juunil. See tekitas kiusatuse võrrelda tänavust ning 30 aasta tagust suve, sest näiliselt on minevikus alati kõik nii ilus ja olevik on nii nutune. Sissejuhatuseks kordan üle põhifaktid: 20. juunist 1992 kadusid Eestis käibelt nõukogude rublad ning neid asendasid uhiuued oma kroonid. 1 miljon ja 96 706 inimest käis sularaha vahetamas, kuid eks oma raha jõudis ka lasteni, kes võidunud rublade asemel ostsid jäätist säravate sentide eest. Tagantjärele tarkusega oli veel olulisem see, et kui 20. augustil 1991 oli Eesti taasiseseisvunud poliitiliselt, siis 20. juunil 1992 haakisime me end lõplikult lahti postsovetlikust majandusruumist. Tol ajal müüdi umbes 80% Eesti kaupadest endisesse Nõukogude Liitu, oma raha pööras Eesti majanduse idast läände.