Silt: hannes rumm

Erinevalt Lennart Merist ei olnud Arnold Rüütel presidendina eriti suur sõnameister, sest tema ainukeseks jäänud lööklause pärineb kahekümne aasta tagant. „Eesti on kreenis!” kuulutas Rüütel presidendiks kandideerides ning tabas selle tõdemusega ajastu närvi. Tõepoolest tundsid paljud inimesed toona, et esimese kümne taasiseseisvumisjärgse aastaga on eelkõige Tallinnas ja Harjumaal elavate kaasmaalaste elu ilusamaks läinud, kuid nemad on vabas Eestis ebaõiglaselt kaotajaks jäänud. Minu mõte hakkas selles suunas, et Eesti on lääne ja Läänemaa poole kreenis, liikuma siis, kui eelmisel pühapäeval vantsisin üle kuue kilomeetri mööda Haapsalut. Kõndisin, nutitelefon käes, mängisin läbi Euro

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kui Eesti naisliit annab nädalavahetusel üle järjekorras juba kahekümne neljanda aasta ema tiitli, siis on selle saaja oma eelkäijatega võrreldes ebamugavas olukorras. Seda põhjusel, et kogu ajakirjandus on viimasel aastal väga palju rääkinud kasulaste piinamise pärast süüdi mõistetud ning vanglakaristust kandvast Malle Kobinast. Mitte üheski neist meediakajastustest pole jäetud mainimata, et 2013. aastal pälvis Kobin aasta ema tiitli. Seetõttu mõtlevad inimesed järgmise aasta ema tiitli saaja nime kuuldes tahtmatult, millised luukered sellel naisel kapis olla võivad.

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Tänase kolumni pealkiri on bislama-keelne ning just sedasi kõlab Vanuatu riigikeeles järelehüüe äsja meie seast lahkunud 99aastasele Edinburghi hertsogile: „Meie Philip, kuninganna mees”.

Täiesti arusaadaval kombel jahmatas ja vihastas inimesi endise naisjalgpalluri tunnistus, et juba 14aastasena oli ta vahekorras endast märksa vanema treeneriga. Ent täiesti arusaamatul kombel keskendus ajakirjandus sellele uudisele reageerides küsimusele, miks on Eestis võimalik karistust kartmata olla seksuaalvahekorras 7. klassi õpilasega?

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kirjutasin Haapsalus elavale 75aastasele tädile ja küsisin, kas ta mäletab, kelle poolt hääletas 18. märtsil 1990. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu valimistel. „Meie hääletasime Andres Ammase poolt,” vastas tädi kohe enda ja abikaasa nimel. „Ammas oli suur eestimeelne mees, kes oskas oma seisukohti alati hästi põhjendada. Ja asutas ajalehe Lääne Elu,” lisas ta põhjenduseks. Märtsis 1990 toimunud valimised meenusid põhjusel, et otsisin infot tänavuse suure juubeli kohta, möödub ju tänavu 20. augustil 30 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. See on üks neist päevist, mis on igale kaasaegsele inimesele eluks ajaks mällu sööbinud ning mille kõik hiljem sündinud on ajalootunnis põhjalikult selgeks õppinud.

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kõik me oleme näinud, kuidas väikesed poisid mängivad auto juhtimist: keerutavad kujuteldavat rooliratast ägedalt vasakule ja  paremale ning undavad kõva häälega „änn-änn-änn”! Alguses meenutas sellist paariaastast põnni Jüri Ratas, kui ta ajakirjanduses ja ühismeedias hakkas rääkima sellist juttu, nagu oleks ta ikka alles peaminister. Tol hetkel tundus, et mõjukamad parteikaaslased peaksid Jürile helistama ja sõbralikult selgitama, et tagaistmelt ei saa autot juhtida. Ja kui ekspeaminister seda teha proovib, siis jätab ta endast mulje, nagu ei suudaks ta leppida peaministri ametist ilmajäämisega. Või siis üritab end sisulise valitsusjuhina näidates väärata trendi, et Reformierakonna ja EKRE reiting pärast valitsusevahetust tõuseb, Ratase juhitud kesikutel kukub.

Esmaspäeval lõppes Nobeli 2021. aasta rahuauhinna kandidaatide esitamine. See on ka põhjus, miks rahuauhinnast viimasel aja niipalju juttu on olnud, kuigi auhind ise antakse alati üle 10. detsembril ehk Alfred Nobeli surmapäeval. Kui vaatasin üleeile ühe Inglise kihlveokontori koduleheküljele, siis kõige tõenäolisemateks 2021. aasta Nobeli rahuauhinna võitjateks ennustati seal maailma tervishoiuorganisatsiooni, noort kliimaaktivisti Greta Thunbergi, Venemaa opositsionääri Aleksei Navalnõid, USA rassismivastast liikumist Black Lives Matter, Uus-Meremaa ja Saksamaa valitsusjuhte Jacinda Arderni ja Angela Merkelit. Viimasel nädalal Nobeli rahuauhinn

[caption id="attachment_291745" align="aligncenter" width="2000"] Sotsiaalminister Tanel Kiik Haapsalu sotsiaalmajas. Foto: Urmas Lauri [/caption] 2019. aasta aprillis pälvis valitsuse noorim minister Tanel Kiik (30) tähelepanu peamiselt afroameerikaliku juuksepahmaga. Väikese avansina iseloomustasid ajakirjanikud ühe kõige riskantsema ministriportfelli võtnud sotsiaalministrit terava taibu ning suure töövõimega inimesena. Kui selle valitsuse lagi 13. jaanuaril ministritele ootamatult kaela kukkus, astus Kiik kabineti rusude vahelt välja suurima võitjana. Kuigi just tema vastutusvaldkonda räsis koroonakriis kõige otsesemalt ning just teda mõnitasid pidevalt kolleegid Mart ja Martin Helme. Nädal enne valitsuse lagunemist avaldas Kantar Emor küsitlustulemused, mille kohaselt on Eesti elanike seas kõige usaldusväärsem poliitik sotsiaalminister Tanel Kiik. Selles küsitluses uuriti veerandsaja tipp-poliitiku usaldusväärsust. President Kersti Kaljulaidi ning populaarseima Euroopa Parlamendi liikme Marina Kaljuranna hea maine (neid usaldab 48% Eesti elanikest) on loogiline. Sotsiaalministri ülikõrge usaldusväärsus (49%) aga üllatas, sest vaid 20 kuud varem kogus ta valimistel 237 häält ega pääsenud riigikokku. Kiik suutis kooronakriisi oma kasuks pöörata, ehkki nii raskel ajal võinuks see lõppeda ka läbipõlemisega.