Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Tänavuse aasta kõige enam Eesti elu mõjutanud otsus on eelmisel teisipäeval Euroopa Liidu ülemkogul sõlmitud kokkulepe, mille rahaline väärtus on 1,8 triljonit eurot ja mille kaudne mõju meie turvatunde suurendamisel on veel hinnalisem. Kuna kõigis EL riikides mõõdetakse tippkohtumiste tulemust selle järgi, mida nende peaminister võitis või kaotas, kasutan sama võtet. Jüri Ratas võitis Brüsselist ühe kõige väärtuslikuma poliitilise punkti oma praeguse valitsusjuhi-aja vältel. Täiesti põhjendatult luges peaminister pärast ülemkogu uhkusega ette pika nimekirja saavutustest. Äsja EKRE esimeheks saanud Martin Helmele võib ülemkogus otsustatud plasti maksustamine ja võimalik digimaks tähendada juba kolmandat oma väravasse lastud palli kolme esimese esimeheks oldud nädala vältel. Aga kõigest järjekorras. Kahjuks kehtis meie avalikus ruumis euroliidu ajaloolise otsuse puhul vana halb põhimõte, mille kohaselt 75 000 eurot > 1,824 triljonit eurot. See tähendab, et ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias tegeleti Martin Helme ja Tanel Kiige sõjaga mõne MTÜ rahastamise üle palju põhjalikumalt kui meie elu päriselt mõjutava euroliidu otsusega. Muidugi võib väita, et väiksel mittetulundusühingute toetamiseks kuluval summal on sümboolne tähendus. See tähendus on tõesti summast suurem, aga Euroopa Liidu võimel teha raske kriisi ajal pöördelisi rahanduspoliitilisi otsuseid on sadu kordi suurem sümboolne väärtus. Ei taha mõeldagi, millise majandusliku tagasilöögi oleks terve Euroopa saanud, kui poleks suudetud korralikule kokkuleppele jõuda.

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Eelmise sügise parimas poliitilises anekdoodis satuvad pärast laevaõnnetust keset ookeani üksikule saarele kolme valitsuspartei juhid Jüri Ratas, Mart Helme ja Helir-Valdor Seeder. Viimaks leiavad meeleheitlikus olukorras olevad mehed rannast pudeli ning lasevad sellest välja džinni, kes lubab täita nende kolm soovi. „Koju naise ja laste juurde!” soovib esimesena Ratas ja kaob saarelt.

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kui Inglismaal Bristolis rebisid rassismivastasel meeleavaldusel osalejad nädal tagasi maha linnasüdames seisnud 17. sajandi orjakaupmehe Edward Colstoni skluptuuri ning uputasid selle jõkke, siis elas mu tütar sellele Tallinnas otsepildis kaasa. Otsepilti pakkusid oma telefoni abil paar kaastudengit Bristoli ülikoolist, kes meeleavaldusel osalesid. Üks neist, sotsioloogiat ja kriminoloogiat õppiv tumedanahaline briti poiss, käis tänavu talvel kuus nädalat karkudega. Selle poisi jaoks lõppes Bristoli ööklubi külastamine samalaadses olukorras nagu Minneapolises politseimõrva ohvriks langenud George Floydil. Kõigepealt kahtlustasid turvamehed teda põhjendamatult narkootikumide müümises ning viskasid siis ilma igasuguse põhjuseta ööklubist välja. Tal ei lastud garderoobist ära võtta isegi jopet, mille taskus olid telefon ja koduvõtmed. Kui poiss õigust nõudes häält tõstis, murdsid valged turvamehed ta mõnitades maha, vigastades tõsiselt põlvesidemeid.

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Me elame maailmas, kus paljude majandusanalüütikute arvates on ebavõrdsus ajaloo kõigi aegade suurim. AS Tavidi analüütik Adrian Bachmann kirjutas hiljuti ajakirjas Edasi, et maailma 2200 miljardärile kuulub praegu rohkem vara kui 4,6 miljardile tavalisele inimesele kokku. „Situatsiooni obstsöönsus (nilbus või rõvedus) muutub inimlikult hoomatavaks, kui kujutame ette olukorda, kus Loksa linnakese elanikkonnal on rohkem vara kui kõikidel Hiina, India, Euroopa ja Aafrika rahvastel kokku,” tõi Bachmann piltliku võrdluse.

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] „Poliitikud on alati kriise armastanud,” ütles 9. märtsil, kolm päeva enne eriolukorra kehtestamist kogenud kriisikommunikatsiooni ekspert Ilona Leib ETVs. Kui vaadata, kuidas on viirus mõjunud valitsusjuhtide mainele, siis saab selgeks, et nii see tõesti on. Maailma terviseorganisatsioon kuulutas 11. märtsil koroonaviiruse ametlikult pandeemiliseks. Ajakiri Economist koostas paar päeva tagasi ülevaate, kuidas on sellest ajast alates muutunud suuremate demokraatlike riikide juhtide populaarsus. Tulemusena pidas paika poliitiline rusikareegel, et rasketel aegadel koguneb rahvas oma juhtide taha. Nii on Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni toetus kasvanud 8 protsendipunkti, viiruse läbi põdenud Suurbritannia peaministril Boris Johnsonil 14, Kanada peaministril Justin Trudeaul 18. Isegi maailma ühes kõige masendavamas olukorras olevas riigis Itaalias on peaminister Giuseppe Conte isiklik reiting tõusnud märtsi 32 protsendilt 43 protsendini aprillis. Kui vaadata ringi meie naabrite seas, siis varasemast kõrgemalt hindavad oma valitsuse tööd raskes olukorras nii Läti, Soome kui ka Rootsi kodanikud.

Aasta 2008 kriis tõi käibele ning kinnistas õigekeelsussõnaraamatusse uudissõna masu (ÕS: argi majandussurutis. Masu+aeg). Mulle tundub suupärane ning sisuliselt põhjendatud kutsuda tänavu puhkenud majanduskriisi kosuks (koroonaviiruse tekitatud majandussurutis) või cosuks (Covid-19 tekitatud surutis). Cosu mõjub võõrapäraselt, aga sisult täpsemalt. Sõna kosu on eestipärane, aga sel on tähendus juba olemas (ÕS: murdes vana lagunenud ese. Maja+kosu, vankri+kosu.) Muidugi saab „kosule” anda uue tähenduse nii, nagu kirjanik Ain Kaalep andis sajandi alguses juba aegade hämarusse vajunud sõnale „lõimumine” uue tähenduse vastena sõnale „integratsioon”. Ent nagu osutas teiste seas Facebookis Tallinna ülikooli eesti keele professor Reili Argus: „Minul seostub „kosu” paraku kohe sõnaga kosuma ehk kasvama.”