Silt: Ernst Enno

[caption id="attachment_300255" align="alignnone" width="2000"] Helen Carmel Boyersi lugu „Kuidas Palivere kandi kohad omale nime said” leidis Ernst Enno omaloomingu võistlusel äramärkimist. Arvo Tarmula[/caption] Enno-nimelise omaloomingu- ja etlusvõistluse traditsioon ulatub aastakümnete taha ja seda ei katkestanud ka eriolukord. Tõsi küll, kokkusaamist eeldav etluskonkurss lükkus aasta teise poolde, kuid lugude kirjutamist kodusolemine pigem soosis. Võistlusele saadeti 132 proosapala Haapsalu ja Läänemaa koolidest. Seekordsed võistlustingimused said inspiratsiooni tänavu kestvast rahvajutuaastast ning suunasid lapsi välja mõtlema uusi koha- ja tekkemuistendeid, samuti kirjutama üles perepärimuslugusid. Rohkem tuli muistendeid, seda tänu nooremale kooliastmele. Suuremad lapsed panid kirja vanavanemate, peamiselt küll vanaemade, kirjeldusi oma lapsepõlvest ja kooliajast, aga keskenduti ka mõnele eredale seigale (kuidas Rummu vanglasse puruteed smugeldati) või sümpaatsele traditsioonile (kuidas Veski Roland külanaistele sauna küttis). Kirjutati vanade esemete, kui nii võib öelda, käekäigust, lisati ka pilte. Gümnasistid aga andsid panuse tulevikupärimusele, kirjutades oma tunnetest, mõtetest ja tegevustest eriolukorra ajal nelja seina vahel istudes. Ernst Enno nimelise omaloomingukonkursi võitjad 2020 I – III klass

1. Keetele Pärnaste Haapsalu linna algkool IIIc kl „Kuidas rebane endale saba sai?”, juhendas Lii Habak
2. Derek Kaev Uuemõisa lasteaed-algkool III kl „Karantiin, poiss ja povidlo”, juhendas Liivi Mustkivi
3. Rauno Ling ULA II kl „Lehm kitsenahas”, juhendas Imbi Mäepere

Äramärkimist leidsid

• Thorolf Ollemaa ULA I kl „Memme mälestused”, juhendas Aire Oruste
• Sten Valdmann Haapsalu põhikool IIIa kl „Kakerdaja raba”, juhendas Kaidi Sits

IV – VI klass

1. Morten Pirk Risti põhikool VI kl „Kuidas linnud lendama õppisid”, juhendas Marina Laurits
2. Kata Karlis HPK Vb kl „Vanaema metsmaasikal”, juhendas Lehti Padu
3. Ann Murik HPK Vb kl „Rongkäik”, juhendas Lehti Padu

Äramärkimist leidsid

• Jan Rääli HPK Vb kl „Minu vanaema talved”, juhendas Lehti Padu
• Kätriin Kurst HPK VIa kl „Legend Peetrikesest”, juhendas Ruth Kampmann

VII – IX klass

1. Arti Viispert HPK VII kl „Kuidas Veski Roland külanaistele sauna tegi”, juhendas Niina Viinapuu
2. Sarah-Sofia Brock HPK VII kl „Rummu vangla salatehingud”, juhendas Niina Viinapuu
3. Rebeka Villakov Oru kool IX kl „Lugu sellest, kuidas Salajõe oma nime sai”, juhendas Anita Arst

Äramärkimist leidsid

• Helen Carmel Boyers Palivere põhikool VII kl „Kuidas Palivere kandi kohad omale nime said”, juhendas Margit Ülevaino
• Mia Aurelia Kokk HPK VII kl „Mamma jutud lapsepõlvest”, juhendas Niina Viinapuu

X – XII klass

1. Linda Naudi Läänemaa ühisgümnaasium X M kl „Peetri kivi lugu”, juhendas Monika Undo
2. Anni Kallas LÜG XII H kl „Koroonapäevik ehk kuidas ma pole mitte midagi kasulikku teinud”, juhendas Tiina Brock
3. Mariliis Remmel LÜH XII H „Eriolukorra päevik”, juhendas Tiina Brock

Äramärgitud

• Aliis Vatku LÜG X M „Gin Long Drink”, juhendas Monika Undo

[caption id="attachment_301570" align="alignnone" width="2000"] Luuletaja Ernst Enno 145. sünniaastapäeval oli Haapsalu vanal kalmistul mälestushetk. Pildil süütab Läänemaa raamatukogu direktori Ilme Sepa käes olevat küünalt emakeeleõpetaja Taimi Vilta, küünla süütamist on lilledega ootamas kultuurijuht Marju Viitmaa. Malle-Liisa Raigla[/caption] 8. juunil möödus 145 aastat luuletaja Ernst Enno sünnist. Enno on pärit Tartumaalt, tema lapsepõlv möödus Rõngu lähedal Soosaare talus, alates 1919. aastast oli Enno aga seotud Haapsaluga. Nimelt tuli ta siia koolinõunikuks. Ernst Enno pole kunagi kuulunud eesti kirjandusilma keskmesse, kuigi tema koht seal on, pigem on ta olnud mitmetel põhjustel kirjanduse äärealadel. Seest mu kodu loss, kuid väljast ikka onn Tagasihoidlikkus on kindlasti olnud üheks Ennot iseloomustavaks märksõnaks. Ta tavatses kanda halli ülikonda, vanamoodsaid nöörsaapaid, kollakat vihmamantlit. Hans Alver on järelehüüdes Enno kohta tõdenud: „Enno elu motoks loen tema luuletuse lause: „Seest mu kodu loss, kuid väljast ikka onn.” Tõesti tähtsusetu oli tal välimus. Võrratu ilus oli see loss, võrratu ilus Enno seesmine ilm.” Enno ei olnud autor, kes kirjanike seltskonnas oleks liikunud. Henrik Visnapuu on öelnud, et Enno ei otsinud kokkusaamist kirjanikkudeperega ja ka teda ei otsitud. Näiteks Postimehele antud intervjuus 1928. aastal tunnistab Enno ajakirjanikule, et tal puudub kontakt teiste kirjanikkudega. „Mõne aasta eest käisid Visnapuu ja Gailit siin ringreisil. Noh, läksin siis ka nende õhtule, sest olin seda päeval lubanud.” Muide, ühtki autorit ei olnud Enno ärasaatmisel 1934. aastal (Enno suri kopsupõletikku). Kuigi eks siin võis olla põhjuseks arusaamatus matusekuupäevaga. Ennot võib pidada pisut tammsaarelikuks. Tammsaare 50. sünnipäeva peeti Estonias, kahjuks ilma Tammsaareta, sest ta ei tahtnud tähelepanu ja läks metsa. Villem Alttoa kirjutab 1936. aasta Eesti Kirjanduses, kuidas pages Enno oma 50. sünnipäeva ajal Hiiumaale. Juhuslikult kohatud õpetajale seletanud Enno, et ta tulnud Hiiumaale maatõugu hobuseid ja varssu uurima. Hiljem põhjendanud Enno Hiiumaale minekut asjaoluga, et kuna ta on olnud sunnitud lahkuma kirjanduse radadelt, siis tundunud temale selline juubeldamine pilkamisena. Aga mis puutub veel Enno 50. sünnipäeva, siis tõdeb Artur Adson 1925. aasta Loomingus kahetsusega, kuidas Enno juubelist mööda vaadati. Adson: „Järjekorralise jalgpallilöömingu pääle reageeritakse rohkem.”