8.3 C
Haapsalu
Reede, 29. märts 2024

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Ernst Enno

Silt: Ernst Enno

Keeletark: taikari lööma

Ernst Enno omaloominguvõistlus keskendus raamatukogule

[caption id="attachment_362242" align="alignnone" width="2000"] Urmas Lauri foto[/caption] Mis seal raamatukogus ikka juhtuda võib? Vaikne koht, vähe rahvast, lõhnab trükivärvist kirjatud paberi järele… no ei! Tänavuse Ernst Enno nimelise maakondliku omaloomingukonkursi tööd lõhkusid seda kinnisarusaama mitme kandi pealt. Raamatukogude aasta peale mõeldes valiti seekord võistluse teemaks „See juhtus raamatukogus…“. Laekus 102 tööd. Lastele anti žanri valikul täieline vabadus. Niisiis kohtas luuletusi ja proosat, olukirjeldusi, mälestusi, fantaasiajutte, õudukaid, ajaloost lähtuvaid vaateid, krimilugusid, lembejutte ja liigutavaid kiindumusavaldusi raamatukogu aadressil. Kõige aktiivsemalt osalesid 1.–6. lasside õpilased ja gümnasistid. Žanriline mitmekesisus, aktiivne osavõtt ja heal tasemel tööde rohkus tegi žürii ülesande parimad välja valida kaunikesti raskeks. Selle „raskuse“ üle võis vaid heameelt tunda. Raamatukoguhoidjana oli lõbus ja õpetlik teada saada, milline üks raamatukogu noorele inimesele ja lapsele tundub. See on paik, kus saab tugitooli pugeda, omaette olla ja kus õige sageli tukastus või ulmeilma viiv uni peale tuleb. Seal võivad toimuda huvitavad ja ootamatud kohtumised, avaneda peidetud uksed ja kindlasti p

Krista Kumberg: etlusvõistlusel peab nalja saama, muidu mina ei mängi!

[caption id="attachment_357545" align="alignnone" width="2000"] Parimad gümnasistid Mauri Siider (vasakult), Carl Marten Aru ja Jasper Klippberg. Foto: Krista Kumberg[/caption] Nii oleks öelnud Karlsson katuselt ja ta mõtelnuks seda tõsiselt. Lasteraamatukogus 16. märtsil toimunud maakondliku Ernst Enno nimelise etluskonkursiga võis ka Karlsson rahule jääda, sest nalja sai palju. Jätkus terveks päevaks. Võistluse tänavune teema „Nali naljaks!“ sai tõuke sellest, et jaanuaris oli Oskar Lutsul 135. sünniaastapäev. Osalejad pidid esitamiseks valima ühe naljaka luuletuse ja humoorika proosapala. 1.–3. klassi lapsed võisid piirduda ainult luuletusega. End tulid proovile panema kuuskümmend õpilast kaheksast koolist. Nalja tegemine ei ole naljaasi. See selgus juba eelnevalt, kui käidi raamatukogus tekste valimas. Milline luuletus on naljakas, milline mitte? Ja miks? Mis peab olema jutus, et see kuulajate naerunärvi kõditaks? Kas peitub võti kirjeldatavas sündmuses või kasutatavates sõnades? Lõppkokkuvõttes taandub siiski kõik esitusele. Kunagi räägiti, et Tõnu Aav võiks kasvõi telefoniraamatut ette lugeda ja publik oleks naerust kõveras. Ka naljajuttu ja -luuletust võib lugeda nii, et ei saa aru, kus see nali on. Ja vastupidi. Omal ajal soovitati Rahva Hääle mõnd puhtpunast juhtkirja lugeda muhu murdes. Et olevat naljakam kui „Meelejahutaja” saade.

Galerii: koduigatsus tõi Elin Toona tagasi sünnimaale

[gallery ids="331085,331038,331035,331037,331036,331042,331041,331040,331039,331045,331103,331049,331099,331043,331034,331105,331106,331051,331047,331044,331104,331052,331053,331056,331055,331057,331059,331058,331063,331064,331065,331066,331067,331068,331070,331071,331072,331062,331054,331073,331084,331083,331075,331074,331076,331082,331081,331080,331079,331077"] Arvo Tarmula fotod Luuletaja ja lastekirjaniku Ernst Enno 146. sünniaastapäeva tähistamisel oli peakangelaseks luuletaja lapselaps, Ameerikast kodumaale naasnud kirjanik Elin Toona. Teisipäeval tähistas Haapsalu raamatukogu luuletaja sünniaastapäeva traditsioonilise ringkäiguga – alustades keskpäeval Ernst Enno haualt Haapsalu vanal kalmistul, liikudes sealt luuletaja mälestussamba juurde ja lõpetades päeva vestlusringiga raamatukogu lugemissaalis. Enne ametliku osa algust tegi üks varakult saabunud külaline haual viimaseid korrastustöid ja palus kalmistul trimmerdaval töömehel kiiremas korras ka Enno haua ümbrus ära niita. „Oleks ju olnud inetu, kui Elin Toona näeks oma vanaisa hauda rohimata ja korrastamata,” ütles ta. Kalmistule kogunes veerandsada inimest, nende hulgas Enno lapselaps Elin Toona, kodanikunimega Elin-Kai Toona Gottschalk, kes on nüüd koos poja Reinuga Ameerikast Eestisse tagasi kolinud ja Taeblasse elama asunud. „Tere tulemast, Elin,” ütles Haapsalu raamatukogu direktori Ilme Sepp.

Ernst Enno nimeline etlusvõistlus sel kevadel purgis

[caption id="attachment_324490" align="alignnone" width="1911"] Läänemaa ühisgümnaasiumi abiturient Eliise-Maria Koit oma köögis kummastava armastuse lugu vestmas. KUVATÕMMIS[/caption] Esimest korda ei saanud pika traditsiooniga etluskonkurssi korraldada nii, et lapsed ja noored esineksid saalitäiele rahvale. Teadagi, miks. Kus aga uks kinni pannakse, sealt leiab alati akna. Osalejad salvestasid oma etteaste moel või teisel ja saatsid vaatamiseks-kuulamiseks žüriile. Nagu filmirahvas ütleb: purgis! Kokku tuli 50 filmilõiku, pooled neist 1.–2. klassi õpilastelt. Osalesid kõik Suur-Haapsalu koolid, Lääne-Nigula valda esindasid Oru kool ja Noarootsi gümnaasium. Varem on koolide n-ö geograafia olnud laiem. Ega ei teagi, kas osalemisele sai takistuseks distantsõpe, mitmel korral muutunud toimumisaeg ja -võimalused või võõristus salvestusseadmete kasutamise suhtes.

Selgusid Ernst Enno nimelise omaloominguvõistluse parimad

[caption id="attachment_300255" align="alignnone" width="2000"] Helen Carmel Boyersi lugu „Kuidas Palivere kandi kohad omale nime said” leidis Ernst Enno omaloomingu võistlusel äramärkimist. Arvo Tarmula[/caption] Enno-nimelise omaloomingu- ja etlusvõistluse traditsioon ulatub aastakümnete taha ja seda ei katkestanud ka eriolukord. Tõsi küll, kokkusaamist eeldav etluskonkurss lükkus aasta teise poolde, kuid lugude kirjutamist kodusolemine pigem soosis. Võistlusele saadeti 132 proosapala Haapsalu ja Läänemaa koolidest. Seekordsed võistlustingimused said inspiratsiooni tänavu kestvast rahvajutuaastast ning suunasid lapsi välja mõtlema uusi koha- ja tekkemuistendeid, samuti kirjutama üles perepärimuslugusid. Rohkem tuli muistendeid, seda tänu nooremale kooliastmele. Suuremad lapsed panid kirja vanavanemate, peamiselt küll vanaemade, kirjeldusi oma lapsepõlvest ja kooliajast, aga keskenduti ka mõnele eredale seigale (kuidas Rummu vanglasse puruteed smugeldati) või sümpaatsele traditsioonile (kuidas Veski Roland külanaistele sauna küttis). Kirjutati vanade esemete, kui nii võib öelda, käekäigust, lisati ka pilte. Gümnasistid aga andsid panuse tulevikupärimusele, kirjutades oma tunnetest, mõtetest ja tegevustest eriolukorra ajal nelja seina vahel istudes. Ernst Enno nimelise omaloomingukonkursi võitjad 2020 I – III klass
  1. Keetele Pärnaste Haapsalu linna algkool IIIc kl „Kuidas rebane endale saba sai?”, juhendas Lii Habak
  2. Derek Kaev Uuemõisa lasteaed-algkool III kl „Karantiin, poiss ja povidlo”, juhendas Liivi Mustkivi
  3. Rauno Ling ULA II kl „Lehm kitsenahas”, juhendas Imbi Mäepere
Äramärkimist leidsid
  • Thorolf Ollemaa ULA I kl „Memme mälestused”, juhendas Aire Oruste
  • Sten Valdmann Haapsalu põhikool IIIa kl „Kakerdaja raba”, juhendas Kaidi Sits
IV – VI klass
  1. Morten Pirk Risti põhikool VI kl „Kuidas linnud lendama õppisid”, juhendas Marina Laurits
  2. Kata Karlis HPK Vb kl „Vanaema metsmaasikal”, juhendas Lehti Padu
  3. Ann Murik HPK Vb kl „Rongkäik”, juhendas Lehti Padu
Äramärkimist leidsid
  • Jan Rääli HPK Vb kl „Minu vanaema talved”, juhendas Lehti Padu
  • Kätriin Kurst HPK VIa kl „Legend Peetrikesest”, juhendas Ruth Kampmann
VII – IX klass
  1. Arti Viispert HPK VII kl „Kuidas Veski Roland külanaistele sauna tegi”, juhendas Niina Viinapuu
  2. Sarah-Sofia Brock HPK VII kl „Rummu vangla salatehingud”, juhendas Niina Viinapuu
  3. Rebeka Villakov Oru kool IX kl „Lugu sellest, kuidas Salajõe oma nime sai”, juhendas Anita Arst
Äramärkimist leidsid
  • Helen Carmel Boyers Palivere põhikool VII kl „Kuidas Palivere kandi kohad omale nime said”, juhendas Margit Ülevaino
  • Mia Aurelia Kokk HPK VII kl „Mamma jutud lapsepõlvest”, juhendas Niina Viinapuu
X – XII klass
  1. Linda Naudi Läänemaa ühisgümnaasium X M kl „Peetri kivi lugu”, juhendas Monika Undo
  2. Anni Kallas LÜG XII H kl „Koroonapäevik ehk kuidas ma pole mitte midagi kasulikku teinud”, juhendas Tiina Brock
  3. Mariliis Remmel LÜH XII H „Eriolukorra päevik”, juhendas Tiina Brock
Äramärgitud
  • Aliis Vatku LÜG X M „Gin Long Drink”, juhendas Monika Undo

Ernst Enno – igavesti igatsev laulja ning rändaja

[caption id="attachment_301570" align="alignnone" width="2000"] Luuletaja Ernst Enno 145. sünniaastapäeval oli Haapsalu vanal kalmistul mälestushetk. Pildil süütab Läänemaa raamatukogu direktori Ilme Sepa käes olevat küünalt emakeeleõpetaja Taimi Vilta, küünla süütamist on lilledega ootamas kultuurijuht Marju Viitmaa. Malle-Liisa Raigla[/caption] 8. juunil möödus 145 aastat luuletaja Ernst Enno sünnist. Enno on pärit Tartumaalt, tema lapsepõlv möödus Rõngu lähedal Soosaare talus, alates 1919. aastast oli Enno aga seotud Haapsaluga. Nimelt tuli ta siia koolinõunikuks. Ernst Enno pole kunagi kuulunud eesti kirjandusilma keskmesse, kuigi tema koht seal on, pigem on ta olnud mitmetel põhjustel kirjanduse äärealadel. Seest mu kodu loss, kuid väljast ikka onn Tagasihoidlikkus on kindlasti olnud üheks Ennot iseloomustavaks märksõnaks. Ta tavatses kanda halli ülikonda, vanamoodsaid nöörsaapaid, kollakat vihmamantlit. Hans Alver on järelehüüdes Enno kohta tõdenud: „Enno elu motoks loen tema luuletuse lause: „Seest mu kodu loss, kuid väljast ikka onn.” Tõesti tähtsusetu oli tal välimus. Võrratu ilus oli see loss, võrratu ilus Enno seesmine ilm.” Enno ei olnud autor, kes kirjanike seltskonnas oleks liikunud. Henrik Visnapuu on öelnud, et Enno ei otsinud kokkusaamist kirjanikkudeperega ja ka teda ei otsitud. Näiteks Postimehele antud intervjuus 1928. aastal tunnistab Enno ajakirjanikule, et tal puudub kontakt teiste kirjanikkudega. „Mõne aasta eest käisid Visnapuu ja Gailit siin ringreisil. Noh, läksin siis ka nende õhtule, sest olin seda päeval lubanud.” Muide, ühtki autorit ei olnud Enno ärasaatmisel 1934. aastal (Enno suri kopsupõletikku). Kuigi eks siin võis olla põhjuseks arusaamatus matusekuupäevaga. Ennot võib pidada pisut tammsaarelikuks. Tammsaare 50. sünnipäeva peeti Estonias, kahjuks ilma Tammsaareta, sest ta ei tahtnud tähelepanu ja läks metsa. Villem Alttoa kirjutab 1936. aasta Eesti Kirjanduses, kuidas pages Enno oma 50. sünnipäeva ajal Hiiumaale. Juhuslikult kohatud õpetajale seletanud Enno, et ta tulnud Hiiumaale maatõugu hobuseid ja varssu uurima. Hiljem põhjendanud Enno Hiiumaale minekut asjaoluga, et kuna ta on olnud sunnitud lahkuma kirjanduse radadelt, siis tundunud temale selline juubeldamine pilkamisena. Aga mis puutub veel Enno 50. sünnipäeva, siis tõdeb Artur Adson 1925. aasta Loomingus kahetsusega, kuidas Enno juubelist mööda vaadati. Adson: „Järjekorralise jalgpallilöömingu pääle reageeritakse rohkem.”