0

Ernst Enno – igavesti igatsev laulja ning rändaja

Luuletaja Ernst Enno 145. sünniaastapäeval oli Haapsalu vanal kalmistul mälestushetk. Pildil süütab Läänemaa raamatukogu direktori Ilme Sepa käes olevat küünalt emakeeleõpetaja Taimi Vilta, küünla süütamist on lilledega ootamas kultuurijuht Marju Viitmaa. Malle-Liisa Raigla

8. juunil möödus 145 aastat luuletaja Ernst Enno sünnist. Enno on pärit Tartumaalt, tema lapsepõlv möödus Rõngu lähedal Soosaare talus, alates 1919. aastast oli Enno aga seotud Haapsaluga. Nimelt tuli ta siia koolinõunikuks. Ernst Enno pole kunagi kuulunud eesti kirjandusilma keskmesse, kuigi tema koht seal on, pigem on ta olnud mitmetel põhjustel kirjanduse äärealadel.

Seest mu kodu loss, kuid väljast ikka onn

Tagasihoidlikkus on kindlasti olnud üheks Ennot iseloomustavaks märksõnaks. Ta tavatses kanda halli ülikonda, vanamoodsaid nöörsaapaid, kollakat vihmamantlit. Hans Alver on järelehüüdes Enno kohta tõdenud: „Enno elu motoks loen tema luuletuse lause: „Seest mu kodu loss, kuid väljast ikka onn.” Tõesti tähtsusetu oli tal välimus. Võrratu ilus oli see loss, võrratu ilus Enno seesmine ilm.”

Enno ei olnud autor, kes kirjanike seltskonnas oleks liikunud. Henrik Visnapuu on öelnud, et Enno ei otsinud kokkusaamist kirjanikkudeperega ja ka teda ei otsitud. Näiteks Postimehele antud intervjuus 1928. aastal tunnistab Enno ajakirjanikule, et tal puudub kontakt teiste kirjanikkudega. „Mõne aasta eest käisid Visnapuu ja Gailit siin ringreisil. Noh, läksin siis ka nende õhtule, sest olin seda päeval lubanud.” Muide, ühtki autorit ei olnud Enno ärasaatmisel 1934. aastal (Enno suri kopsupõletikku). Kuigi eks siin võis olla põhjuseks arusaamatus matusekuupäevaga.

Ennot võib pidada pisut tammsaarelikuks. Tammsaare 50. sünnipäeva peeti Estonias, kahjuks ilma Tammsaareta, sest ta ei tahtnud tähelepanu ja läks metsa. Villem Alttoa kirjutab 1936. aasta Eesti Kirjanduses, kuidas pages Enno oma 50. sünnipäeva ajal Hiiumaale. Juhuslikult kohatud õpetajale seletanud Enno, et ta tulnud Hiiumaale maatõugu hobuseid ja varssu uurima. Hiljem põhjendanud Enno Hiiumaale minekut asjaoluga, et kuna ta on olnud sunnitud lahkuma kirjanduse radadelt, siis tundunud temale selline juubeldamine pilkamisena.

Aga mis puutub veel Enno 50. sünnipäeva, siis tõdeb Artur Adson 1925. aasta Loomingus kahetsusega, kuidas Enno juubelist mööda vaadati. Adson: „Järjekorralise jalgpallilöömingu pääle reageeritakse rohkem.”

Artikli lugemiseks tellige digipakett või logige sisse!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz