Silt: erkki bahovski

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ukraina-Vene rahukõneluste tegelikust sisust on vähe teada ja nii keerleb selle kohal tavaline sõjaudu. Teisest küljest on see mõistetav, sest rahukõnelusi ei saa pidada kasvõi Facebookis või Twitteris, kus igaüks õpetab, missugune on just kõige õigem lahendus. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on viidanud, et Ukraina võib loobuda oma NATO pürgimusest ja olla neutraalne. Kuid ka see plaan ei ole vastuoludeta – Ukraina NATO liikmesuse püüe on kirjas Ukraina põhiseaduses ja nii ongi Zelenskõi öelnud, et rahutingimused pannakse referendumile (ilmselt seega ka Ukraina NATO liikmesus). Referendumit aga ei saa mõistetavalt enne teha, kui riigist on lahkunud Vene väed. Teisipäevane Financial Times kirjutas viitega Ukraina allikatele, et Venemaa ei kavatsevat enam Ukrainat denatsifitseerida ja et Ukrainal võiks olla ELi perspektiiv ning julgeolekugarantiid mitmelt riigilt. Viimased tunduvad väga kehva plaaniga, arvestades 1994. aasta Budapesti memorandumit, kus vastutasuks Ukraina tuumarelvast loobumise eest garanteerisid riigi julgeoleku ning territoriaalse terviklikkuse Venemaa, USA ja Ühendkuningriik.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kui lõppes külm sõda, hakati Euroopale otsima ühist ajaloolist narratiivi. Sellist, mis ühendaks sõdadest puretud kontinendi. Positiivne oli selles püüdluses kindlasti asjaolu, et 20. sajandi ja ka varasemasse ajalukku kirjutati rohkem sisse Ida-Euroopat. Lääne autorid hakkasid mõistma, et näiteks teises maailmasõjas toimus teisigi tähtsaid sündmusi peale Normandia dessandi ja tegelikult otsustati selle sõja saatus – vähemalt Euroopas – Ida-Euroopas. Üheks selliseks näiteks ajalugu terviklikumalt kirjutada on Eestiski käinud briti ajaloolase Norman Daviese „Euroopa ajalugu“, kus ka Eestit tublisti sees. Teine mõttesuund oli ühendada Euroopa läbi kannatuste. Selleks pidi saama holokaust ja Natsi-Saksamaa kui kurjuse kehastus. Oli ju Lääne-Euroopa poliitiline ja majanduslik integratsioon leidnud aset just eeldusel, et tuleb vältida nii holokausti kui ka selle teostaja uuestisündi.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Üks Ukraina sõja suurimaid paradokse on, et enne sõda Läänelt pidevalt demokraatia kohta loenguid saanud Ukraina võitleb tegelikult nüüd sellesama Lääne vabaduse ja demokraatia eest. Sõda paneb mõne asja sootuks teise perspektiivi – kas praegu mõtleb Euroopas keegi tõsiselt näiteks ühelt poolt Euroopa Komisjoni nõuete ja teiselt poolt Ungari ja Poola õigusriigi põhimõtetest kinnipidamise peale. Ei ole kahtlust, et kui Ukraina Vene sõjamasinat ei peata, liigub see edasi Euroopa peale. Tasub mõelda ajaloole – 1920. aastal peatas „ime Vislal” Punaarmee pealetungi Varssavile Poola-Nõukogude sõjas. Kommunismi eksport oli selleks korraks lõppenud ja ehkki ka mitmed Saksa militaarsed ringkonnad ei pidanud Poolat iseseisvuse vääriliseks, ei õnnestunud neil toona kommunistidega kokku leppida. See lepe tuli alles 23. augustil 1939.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Pühapäeval küsis minu käest kolm inimest, kas Ukraina ja Venemaa vahel tuleb sõda. Kuidas ma saan selliseid asju teada? Isegi kui midagi ennustada ja nii ei läheks, oleks ju paha lolliks jääda. Tagantjärele aga tark olla on vaid tühikäigutarkus. USA on korduvalt hoiatanud, et sõda on kohe puhkemas (võibolla nende ridade lugemise ajaks on ka puhkenud). Tuleb meeles pidada, et USA presidendi Joe Bideni hoiatused ei põhine üksnes mingisugusel nägemusel, vaid luureinfol. Kui edasi spekuleerida, siis võib ka oletada, et mitte kõik Vene sõjaväelased ei torma ummisjalu sõtta, vaid lekitavad läänele infot Vene sõjaplaanide kohta, lootes niiviisi sõda ära hoida. Nii nagu enamik Saksa kindralitest ei soovinud sõda, pidades Adolf Hitlerit hullumeelseks.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski.[/caption] Üks põhjus, miks rahvusvahelised organisatsioonid on ellu kutsutud – et vähekenegi leevendada rahvusvahelistes suhetes valitsevat anarhiat ja pakkuda väikeriikidele vähemalt tunnet, et nood on suurriikidega võrdsed. Nii on Euroopa Komisjonis kõigil 27 liikmesriigil oma volinik ja ühenduses leidub veel valdkondi, kus mis tahes riik võib mingi otsuse vetostada. NATO 30 liikmesriigi hulgas langetatakse otsuseid ühehäälselt. Ehkki ÜROs on viis alalist julgeolekunõukogu liiget, kel on vetoõigus, loeb peaassambleel ka iga riigi hääl. Siiski ei kaota rahvusvahelised organisatsioonid anarhiat ja alati jääb kohti, kus väikeriikide hääl ei kõla nii tugevalt kui suurriikide oma. Või saavad suurriigid teatud puhkudel endale lubada rohkem kui väikeriigid.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Venemaa ultimatiivsed nõudmised läänele ja relvade täristamine Ukraina piiril on ajanud kihevile NATOsse mitte kuuluvad Rootsi ja Soome. Nii pidas Soome president Sauli Niinistö oma uusaastakõnes oluliseks mainida, et Soome teeb oma julgeolekupoliitilised valikud ise. Sama on korranud üle ka Soome peaminister Sanna Marin. Äsja avaldas Soome päevaleht Helsingin Sanomat jaanuari kahe esimese nädala jooksul tehtud küsitluse tulemused. Nende järgi toetab 28 protsenti soomlastest NATOsse astumist ja 42 on sellele vastu. See ei viita justkui soomlaste suurele armastusele NATO vastu. Kuid kontekst loeb. Ja kontekst on, et eelmisel korral ehk 2019. aastal oli NATOsse soovijaid tervelt kaheksa protsendipunkti vähem. Ka pole NATOsse mittetahtjaid olnud nii vähe kui praegu, 2022. aastal. Esimest korda on NATO-le vastuseisjate hulk väiksem kui 50 protsenti ehk 42 protsenti.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] Mida toob endaga kaasa alanud aasta maailmas? Kristallkuuli mul käepärast ei ole ja ennustamine on üldse tänamatu tegevus, ent enam-vähem kindel võib olla järgmiste trendide ja sündmuste peale. Esmalt muidugi jätkuvad nähtused, mis said hoo sisse eelmistel (või eelmisel) aastatel. Ei pääse me ka 2022. aastal koroonast ja ülima tõenäosusega näeme vaktsineerimisvastaste proteste nii meil kui ka mujal. Meil võibolla isegi vähem intensiivselt, sest sel aastal ei ole Eestis valimisi ja vaktsiinivastasust ei saa seega rakendada valimisvankri ette. Ja nagu oleme juba õppinud, annab suveks koroonaviirus ajutiselt järele. Riikide poliitika aga jääb koroonapandeemias erinevaks – kes paneb piirid kinni, kes kohustab kandma maske ja kes võtab lõdvemalt.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Milline oli mööduv aasta maailmas? Kas võib tuua välja mingeid trende, mille põhjal ennustada, mis suunas on maailm liikumas järgmistel aastatel? Keeruline küsimus, sest trendid on… vastuolulised. ÜRO kuulutas mööduva aasta küll rahu ja usalduse aastaks, kuid anno 2021 seda kindlasti ei olnud. Ei saa samas eirata, et kuskil maailmas oli rahu ja oli usaldus. Rahvusvahelisi suhteid võib liigitada mitme kategooria põhjal. Üks neist on mõõdupuu, kas riigid teevad omavahel koostööd või valitseb pigem anarhia, kus iga riik on enda eest väljas. Loomulikult pole see pilt nii mustvalge, sinna vahele mahub halle varjundeid, kus riigid teevad koostööd, kuid samal ajal rivaalitsevad omavahel. 2021. aasta kõike seda ka pakkus.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski.[/caption] Teisipäeval pidasid veidi üle kahetunnise videovestluse USA president Joe Biden ja tema Venemaa kolleeg Vladimir Putin. Nagu oli arvata, keskendus presidentide jutuajamine Ukrainale. Huvitaval kombel leidus Kremli koduleheküljel vestluse kohta seekord infot rohkem kui Valge Maja koduleheküljel. Mõlemad leheküljed toonitasid Ukraina teemat, kuid Kreml oli looritanud kõne sisu edasiandmise veel meenutusega teisest maailmasõjast, rõhutades, kuidas USA ja Nõukogude Liit olid toona liitlased. Oodatult süüdistas Moskva sõjapingete kruvimises Kiievit. Seevastu Valge Maja kõne referaat oli väga lakooniline, sisuliselt oli tegemist hoiatusega Moskvale. Sõjapinged on Ukraina kohal tõusnud haripunkti ning mõneti lausa groteskseks muutis teema asjaolu, et Ukraina olukorra tõsiduse kohta oli USA sunnitud oma Euroopa liitlasi veenma värske luureinfoga. Muidugi võib see kokku olla üks suur mäng. Et ameeriklased söödavad teadlikult eurooplastele ette andmeid. Et Moskva koondab Ukraina piirile vägesid, aga tegelik löök tuleb kuskil mujal. Muide, ma ei kirjuta väga alla väitele, nagu ei saaks Ukrainas tulla sõda, sest sõda ei saa olla nii avalik. Selle teooria pooldajate arvates peab sõda kuidagi algama salamahti.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Just nagu Poola–Valgevene migrandikriisist – täpsemini öeldes lisandub Poolale ka Leedu ja Läti – vähe oleks, põriseb kriisitrumm ka Ukraina–Vene piiril. Õigupoolest pole Ukraina kriis alates 2014. aastast lõppenudki, aga nüüd on tuurid taas üleval. Mida siis oodata Vene vägede koondumisest Ukraina piirile? Ameerika luure järgi võib selles piirkonnas olla kuni 100 000 Vene sõdurit, pluss muidugi igasugust lahingutehnikat. Valgevene orkestreeritud rändekriisist valvel olev Euroopa on veelgi närvilisem Ukraina kriisi poole vaadates. Ja mitte ainult Euroopa – mures on ka NATO, mis tähendab peaasjalikult USAd.