Silt: erkki bahovski

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Poliitika ei peaks spordiga kokku jooksma, ometi seda ikkagi juhtub. Tokyo olümpiamängudki pole sellest pääsenud. Nüüd on rahvusvahelise üldsuse tähelepanu keskmesse tõusnud Valgevene jooksja Kristina Tsimanovskaja. Nimelt osales ta 200 meetri jooksus, kuid Valgevene alaliit pani ta sportlase enda teadmata kirja ka 400 meetri teatejooksu võistkonda. Pärast seda, kui Tsimanovskaja oli seda otsust Instagramis kritiseerinud, otsustasid Valgevene spordijuhid ta Tokyost koju deporteerida. Sealt edasi läks lumepall veerema, kui Tsimanovskaja küsis kaitset Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt ja Poola otsustas talle anda humanitaarviisa. Koju tagasi Tsimanovskaja ilmselt niipea ei pöördu.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Eelmisel nädalal tuli Euroopa Komisjon välja väga ambitsioonika rohelise kokkuleppe kavaga, mille järgi peaks Euroopa Liit vähendama 2030. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55 protsenti võrreldes 1990. aasta tasemega. Rohelise kokkuleppe kava on osa Euroopa Liidu plaanist muutuda 2050. aastaks kliimaneutraalseks. Eelmise nädala rohelise kokkuleppe kava väljub tavapärasest energiasektorist ja jõuab tegelikkuses meie kõigi igapäevaharjumusteni. Põhimõtteliselt peaks meil kõigil 14 aasta pärast olema elektri- või vesinikautod (või veel mingi variant, aga mitte sisepõlemismootoriga autod), peame hakkama ilmselt liha eest rohkem maksma (suure tõenäosusega ka autode eest). Ja nii edasi ja nii edasi. Nalja ei ole – Euroopa Komisjon kuulutas uhkelt, et fossiilkütustel põhinev majandus on minevik. Saab näha, kas sellega keeratakse lõplikult selg 20. sajandile, kuid on selge, et ees seisavad põhimõttelised muudatused.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Esmapilgul paistis veebiportaali www.lugejakiri.ee uudisena teade, et Venemaa on oma presidendi Vladimir Putini ukaasiga kuulutanud kõik mittevene šampanjatooted vahuveiniks ja tõeliseks šampanjaks vaid Šampanskoje. Aga ei, uudis on tõeline ja tekitab lained nii Prantsusmaal kui ka mujal. Kes meist, nõukaaja inimestest, poleks maitsnud toonast Sovetskoje Šampanskojet? Võibolla unistas mõni meist sellestki, et kunagi võiks proovida ka prantsuse šampanjat.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Soome on taastamas töörännet Eestiga ja vähemalt selleks korraks paistab olevat tüli kahe naabri vahel lõppenud. Ent missugused võiksid olla õppetunnid Eesti-Soome töörändetülist? Palju on vaieldud küsimuse üle, kas peaminister Kaja Kallas tegi õigesti, kui kirjutas oma Soome kolleegile Sanna Marinile Helsingin Sanomates avaliku kirja, paludes töörände taastamist. Siin tuleks eristada kaht mõõdet. Sisepoliitiliselt poleks olnud vahet, mida Kaja Kallas teinuks. Kui Kaja Kallas ei oleks kirjutanud seda kirja, oleksid sotsiaalmeedia trollid ja opositsioonipoliitikud teda süüdistanud mittemidagitegemises. Nüüd sai ta süüdistuse ülereageerimises ja suhete rikkumises Soomega. Sestap pole säärasel analüüsil suurt tähtsust, sest see on kantud mõttest valijatele meeldida ja hääli püüda.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] 14. juunil möödub 80 aastat esimesest suurküüditamisest, mil Nõukogude võim viis Eestist Siberisse umbes 10 000 inimest. Nii traagiline, kui see sündmus meile ka ei tundu, võib selles leida ka teistsuguseid noote. Teema on muidugi delikaatne ja nõuab ettevaatlikku lähenemist. Eda Maripuu Muhu muuseumist annab valla juunikuu ajalehes Muhulane ülevaate juuniküüditamisest Muhus. Muu hulgas kirjeldab ta Aleksander Ööveli ja tema pere küüditamist. „Siis mindi Kuivastusse pereisa järele, kes olnud reibas ja teatanud, et „…mis siis ikka, sõidame siis pealegi Venemaale…””. 1942. aastal lasti Öövel Venemaal maha. Ööveli repliik jääb vaid grammi võrra maha sellest kuulsast „Tujurikkuja” sketšist, milles küüditatav perekond arvab, et sõidab Venemaale turismireisile ja mis tekitas Eesti avalikkuses väikese arutelu, kas küüditamise üle võib ikka nalja visata.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kaitseväe juhataja Martin Heremi otsus kaotada kaitseväe orkester pani Eesti avalikkuse kihama. Sellele lisandus veel teade, et kaob ka politse- ja piirivalveameti orkester. Praeguseks on jõutud plaanini, et mõlemad orkestrid ühendatakse Viimsi sõjamuuseumi alla. Kultuuriinimesed on olnud oma sõnavõttudes mõistetavalt nördinud – tegelikult oli ju kaitseväe orkester midagi, mis aitas armeel pidada sidet kultuuriga. Praegu aga toimub selge vastandumine kultuurile, kusjuures Herem on nüüdseks juba tunnistanud, et tegemist polnud mingisuguse poliitilise käiguga, vaid et plaan kärpida tabelist välja orkester oligi sellisena mõeldud. Ent on selge, et vaidlus ei hõlma üksnes kultuuri. Tundub, nagu oleksid Eesti kaitse- ja julgeolekupoliitika juhid kinni realistlikus, traditsioonilises mõttemaailmas. Teatavasti näevad traditsionalistid julgeolekus üksnes puht sõjalist mõõdet ehk kaitsevõime sõltub sellest, kui mitu diviisi, tanki, suurtükki jne riigil on. Sellise mõtteviisi üks esindaja on kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm. Kui Eesti Päevaleht küsis temalt kommentaari kaitseväe orkestri koondamise kohta, vastas Salm, et „otsustamise skaala sõltub ainult ühest näitajast: mis toodab rohkem sõjalist võimet?”.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Eelmisel nädalal peeti Ühendkuningriigis kohalikud valimised, sealhulgas Šotimaal. Šotlased pole olnud just ülemäära õnnelikud Ühendkuningriigi lahkumise üle Euroopa Liidust, sest Šotimaal hääletati valdavalt ühendusse jäämise poolt. Nii olidki 2021. aasta valimised Šotimaal üle pika aja sellised, kus Ühendkuningriik ei kuulunud enam Euroopa Liitu. Oodatult võitis Šoti rahvuspartei (SNP), mille juht ja Šotimaa esimene minister Nicola Sturgeon kuulutas, et nüüdsete valimistega on nad saanud rahva mandaadi uue iseseisvusreferendumi korraldamiseks ja lõpuks ka iseseisvuseks. SNP ei saanud küll enamust Šoti parlamendis (64 kohta 129st), kuid et ka rohelised (8 kohta) toetavad iseseisvust, siis paistab jutul rahva mandaadist olevat tõepõhi all. Kuid üks asi on hääletada valimistel SNP, teine aga iseseisvuse poolt. 2014. aastal peetud Šotimaa iseseisvusreferendumil jäid iseseisvuse toetajad alla. Ent nagu öeldud, toimus 2016. aastal Brexiti referendum ning eelmisel aastal lahkus Ühendkuningriik Euroopa Liidust.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kõige rahulolevamad inimesed Eestis elavad Muhu vallas – nii selgus rahandusministeeriumi egiidi all 2020. aasta jaanuaris korraldatud küsitlusest. Esmalt nenditagu, et küsitlus polnud täielik – välja jäid Vormsi, Kihnu ja Ruhnu. Võibolla aga polekski Muhu rahulolu poolest esikohale jõudnud, kui küsitlus oleks peetud ka neis kolmes paigas. On ju need omavalitsused saared nagu Muhugi ja tugeva identiteediga. Tasub meenutada, et Muhu on üks taasiseisvunud Eesti kahest vanimast omavalitsusest (teine on Kuressaare linn), mis alustas vallana juba 1990. aastal. Seega on Muhu saanud tegutseda ühe omavalitsusena juba 31 aastat. Muhut ei puudutanud ka viimane haldusreform, milles mitmed omavalitsused kokku lükati. Et Muhu on saar, jäi sellele iseseisva omavalitsuse staatus alles.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Euroopa Liidus on puhkenud sohvaskandaal (sofagate). Alguse sai see Ankaras, kui Euroopa Liidu kõrgeid ametnikke võõrustav Türgi president Recep Tayyip Erdoğan pakkus enda kõrval tooli Euroopa Ülemkogu eesistujale Charles Michelile, saates hämmeldunud Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni kaugemale sohvale. Muidugi võib kohe küsida, kas on mõtet arutleda selle üle, missugune euroametnik peab istuma missugusel toolil. Ometi on välispoliitikas ja diplomaatias peenetel nüanssidel tähtis roll ja nendest võib välja lugeda igasuguseid arenguid.

[caption id="attachment_325262" align="aligncenter" width="1920"] Maailma suurim konteinerlaev Ever Given sulges Suessi kanali. Foto: Vikipeedia / Maxar Technologies[/caption] Ajaloos on aeg-ajalt esinenud sündmusi, mida on hakatud nimetama „liblika tiivalöökideks”, mille toimumine või ka ärajäämine on muutnud märkimisväärselt möödunut. 20. sajandil võib liblika tiivalöökideks pidada näiteks 28. juunil 1914 Sarajevos Bosnia serblase Gavrilo Principi sooritatud laske Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi ja tema abikaasa pihta, mille tagajärjel abielupaar suri, ent mille tagajärjel puhkes ka esimene maailmasõda. 20. juulil 1944 ei pannud Claus von Stauffenberg oma portfelli teist pommi, sest ta ei jõudnud seda käivitada (andmata endale aru, et ühe pommi plahvatus oleks esile kutsunud ka teise), sest oli vähe aega. Pommiplahvatus küll toimus, aga Adolf Hitler jäi elama, Saksamaa võitles edasi ning miljonid Euroopas pidid veel surema. 23. märtsil 2021 jäi Suessi kanalisse kinni hiiglaslik konteinerlaev Ever Given.