Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand teeb viimases lehenumbris (Sirp, 10.03) ettepaneku, et koalitsioonikõnelustest tuleks alustada otseülekandeid.
Tarandi põhjendus on, et ajakirjandus ei suuda katta neid kõnelusi piisavalt adekvaatselt ja vastavates uudistes polevat tegelikult midagi uudisväärtuslikku.
„Poliitika usaldusväärsuse igipõline probleem on see, et avalikkus näeb küll tulemust, selle vormistamise teatraalsemat osa riigikogus, kuid mitte kogu protsessi, probleemi püstitust, lahendusvariantide otsimist, arutlust ja arvutamist,“ kirjutab Tarand.
Seega oleks Eesti valijal õigus teada saada, mida täpselt koalitsioonikõnelustel tehakse, ja lahenduseks oleks tuua kaamerad töötuppa.
Oleks see kõik vaid nii lihtne. Tarandi skeptilisest suhtumisest ajakirjanikesse võib aru saada, oli ta ju omal ajal Mart Laari valitsuse pressibüroo direktor ja pidi seetõttu pidevalt vastama ajakirjanike ebamugavatele küsimustele. Polegi siis imestada, et ajakirjanikud tuleks tema sõnul justkui poliitikute ja valijate vahelt ära võtta ja kõik saab korda.
Miks üldse koalitsioonikõnelusi peetakse enne valimistulemuste ametlikku välja kuulutamist?
Sest süvariik on kohtuotsuse juba ära teinud.
Ei julge see kohus ilmselt jah sellega tegeleda.
Ajakirjanikke on niisiis valijate ja poliitikute vahele vaja selleks, et saaks vett segada ja oma mõjuvõimu ühiskonnas kindlustada. Abiks on valijate(kodanike) petmisel ka salastatus nt 75 aastaks.
et kõrvalistel pole vaja teada kelle tasku raha voolama hakkab