Silt: erkki bahovski

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] Mida toob endaga kaasa alanud aasta maailmas? Kristallkuuli mul käepärast ei ole ja ennustamine on üldse tänamatu tegevus, ent enam-vähem kindel võib olla järgmiste trendide ja sündmuste peale. Esmalt muidugi jätkuvad nähtused, mis said hoo sisse eelmistel (või eelmisel) aastatel. Ei pääse me ka 2022. aastal koroonast ja ülima tõenäosusega näeme vaktsineerimisvastaste proteste nii meil kui ka mujal. Meil võibolla isegi vähem intensiivselt, sest sel aastal ei ole Eestis valimisi ja vaktsiinivastasust ei saa seega rakendada valimisvankri ette. Ja nagu oleme juba õppinud, annab suveks koroonaviirus ajutiselt järele. Riikide poliitika aga jääb koroonapandeemias erinevaks – kes paneb piirid kinni, kes kohustab kandma maske ja kes võtab lõdvemalt.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Milline oli mööduv aasta maailmas? Kas võib tuua välja mingeid trende, mille põhjal ennustada, mis suunas on maailm liikumas järgmistel aastatel? Keeruline küsimus, sest trendid on… vastuolulised. ÜRO kuulutas mööduva aasta küll rahu ja usalduse aastaks, kuid anno 2021 seda kindlasti ei olnud. Ei saa samas eirata, et kuskil maailmas oli rahu ja oli usaldus. Rahvusvahelisi suhteid võib liigitada mitme kategooria põhjal. Üks neist on mõõdupuu, kas riigid teevad omavahel koostööd või valitseb pigem anarhia, kus iga riik on enda eest väljas. Loomulikult pole see pilt nii mustvalge, sinna vahele mahub halle varjundeid, kus riigid teevad koostööd, kuid samal ajal rivaalitsevad omavahel. 2021. aasta kõike seda ka pakkus.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski.[/caption] Teisipäeval pidasid veidi üle kahetunnise videovestluse USA president Joe Biden ja tema Venemaa kolleeg Vladimir Putin. Nagu oli arvata, keskendus presidentide jutuajamine Ukrainale. Huvitaval kombel leidus Kremli koduleheküljel vestluse kohta seekord infot rohkem kui Valge Maja koduleheküljel. Mõlemad leheküljed toonitasid Ukraina teemat, kuid Kreml oli looritanud kõne sisu edasiandmise veel meenutusega teisest maailmasõjast, rõhutades, kuidas USA ja Nõukogude Liit olid toona liitlased. Oodatult süüdistas Moskva sõjapingete kruvimises Kiievit. Seevastu Valge Maja kõne referaat oli väga lakooniline, sisuliselt oli tegemist hoiatusega Moskvale. Sõjapinged on Ukraina kohal tõusnud haripunkti ning mõneti lausa groteskseks muutis teema asjaolu, et Ukraina olukorra tõsiduse kohta oli USA sunnitud oma Euroopa liitlasi veenma värske luureinfoga. Muidugi võib see kokku olla üks suur mäng. Et ameeriklased söödavad teadlikult eurooplastele ette andmeid. Et Moskva koondab Ukraina piirile vägesid, aga tegelik löök tuleb kuskil mujal. Muide, ma ei kirjuta väga alla väitele, nagu ei saaks Ukrainas tulla sõda, sest sõda ei saa olla nii avalik. Selle teooria pooldajate arvates peab sõda kuidagi algama salamahti.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Just nagu Poola–Valgevene migrandikriisist – täpsemini öeldes lisandub Poolale ka Leedu ja Läti – vähe oleks, põriseb kriisitrumm ka Ukraina–Vene piiril. Õigupoolest pole Ukraina kriis alates 2014. aastast lõppenudki, aga nüüd on tuurid taas üleval. Mida siis oodata Vene vägede koondumisest Ukraina piirile? Ameerika luure järgi võib selles piirkonnas olla kuni 100 000 Vene sõdurit, pluss muidugi igasugust lahingutehnikat. Valgevene orkestreeritud rändekriisist valvel olev Euroopa on veelgi närvilisem Ukraina kriisi poole vaadates. Ja mitte ainult Euroopa – mures on ka NATO, mis tähendab peaasjalikult USAd.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Esmaspäeval pingestus ootamatult ja kiiresti olukord Poola–Valgevene piiril, kui Valgevene võimud hakkasid Poola ajama tuhandeid migrante. Poola saatis migrante tõkestama sõjaväe ja sestpeale on sealne asjade seis püsinud plahvatusohtlikuna. Muidugi, päris ootamatult see kriis esmaspäeval ka ei saabunud. Varem oli Valgevene pressinud migrante Leetu ja vähemal määral Lätti. Samuti polnud migrantide teelt kõrvale jäänud Poola.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] Päris mitu inimest on mulle kinnitanud, et nad lihtsalt ei saa vaktsiinivastastest aru. Selline arusaam meenutab kangesti Venemaad, mida ka justkui ei saaks mõistusega võtta ja missugust uskumust Venemaa muidugi ära kasutab. Ent ei tasu heisata valget lippu ei Venemaa ega vaktsiinivastaste peale. Jätame Venemaa nüüd kõrvale ja katsume aru saada vaktsiinivastastest. Viimased on inimesed nagu meie kõik ja seega tuleb üritada nende uskumustest ja tegudest aru saada mõistuspäraselt. Esimene mõte on, et vaktsineerimine on üle politiseeritud. Seega saab justkui neutraalsest küsimusest hoobilt küsimus, kas keegi on valitsuse vastu või mitte. Seda oli näha ka laupäevasel suurmeeleavaldusel Tallinnas, kus paljud ütlesid, et tulid Vabaduse platsile protestima valitsuse tegevuse vastu.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Taiwani tunnustamise küsimus on USA ja Hiina vastasseisu tugevnedes tõusnud teravamalt päevakorda kui kunagi varem. Miks see nii on ja mida Eesti peaks kujunenud olukorras ette võtma, on olulised küsimused, arvestades meie liitlassuhteid USAga. Lühidalt kokkuvõetuna on Hiina–Taiwani suhete ajalooline taust järgmine. 1949. aastal vallutasid kommunistid Mao Zedongi juhtimisel Mandri-Hiina ning rahvusmeelne Kuomintang Chiang Kai-shekiga eesotsas oli sunnitud taanduma Taiwanile. Sealtpeale on eksisteerinud kaks Hiinat. Kuid kommunistid ei jõudnud rahvusvahelise tunnustuseni kohe. Kui 1945. aastal asutati ÜRO, esindas seal Hiinat Taiwan. See olukord muutus USA–Hiina suhete soojenemise taustal külma sõja ajal, nii et ÜRO tunnustas Puna-Hiinat 1971. aastal ja Taiwan pidi maailmaorganisatsioonist lahkuma. Järgmisel aastal külastas Puna-Hiinat USA president Richard Nixon ja see tähendas pööret USA–Hiina suhetes. 1979. aastal tunnustaski USA Puna-Hiinat diplomaatiliselt, sõlmides samal ajal kaitselepingu Taiwaniga. Peking ütleb, et Taiwanil pole õigust iseseisvale riiklusele ja on pahane nende riikide suhtes, kes Taiwaniga poliitiliselt suhtlevad.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Saksamaa valimised suuri üllatusi endaga kaasa ei toonud, pigem saab rääkida mõnest äratundmismomendist ja eripärast. Erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest on Saksamaa peavooluparteid – sotsiaaldemokraadid, kristlikdemokraadid, rohelised ja vabad demokraadid – euromeelsed. Ainus tõsiseltvõetav euroskeptiline partei on Alternatiiv Saksamaale (AfD), kuid nemad hääli juurde ei saanud ja valitsusse ei pääse. Seega laias laastus Saksamaa Euroopa Liidu poliitika oma põhijoontelt ei muutu.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Pärast USA ja tema liitlaste häbiväärset taandumist Afganistanist on hakanud taas tugevamalt kõlama hääled, mille järgi ei saa lääs teistele peale sundida oma väärtusi ega demokraatiat eksportida. Laskem teises väärtuskultuuris elavatel riikide ja rahvastel elada oma elu, on ilmselt selle aasta deviis. See kõik kõlab ilusti ja on mõnetine seletus lääneliitlaste läbikukkumisele Afganistanis. Aga ainult mõnetine, sest tuleks selgeks teha, mida me mõistame teistsuguste väärtuste all. Kui väärtused puudutavad teistsugust riietust, söömiskombeid ja teisi sarnaseid nähtusi, on kõik arusaadav. Kui aga väärtused liiguvad kohta, kust algab suhtumine inimese elusse ning naise ja mehe suhetesse, jõuame hallile alale, ning jutt väärtuskultuuri eksportimise ekslikkusest muutub kaheldavaks.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Teisipäeval valis riigikogu 72 häälega Eesti uueks presidendiks eesti rahva muuseumi direktori Alar Karise. Lõpp hea, kõik hea, võiks mõelda. Aga ei ole hea lõpp. Kahekordne rektor ja riigikontrolli endine juht Karis pole muidugi Eesti avalikkusele mingi tundmatu kuju, kuid kandidatuurist valimiseni jäi sisuliselt aega vaid nädal. Sõnaga, me ei tea suurt midagi tema vaadetest, mis presidendiametis on ometi olulised. Kogu 2021. aasta presidendivalimised meenutasid pigem mingi rahvateatri vodevilli, mitte põhiseadusliku institutsiooni demokraatlikku valimist. Karist ei saa selles süüdistada, küll aga erakondi, kes ei soovinud oma kandidaate varakult paljastada. On ju teada ka selle vodevilli põhjused ehk ajale jalgu jäänud presidendivalimiste kord. Ses mõttes täitis Karise valimine tõesti põhiseaduslikku vaimu, mille järgi 2/3 häälteenamuse nõue riigikogus tähendab erakonnaülest presidenti. Tõepoolest, praegu sai Karis hääli ka opositsioonilt. Ent põhiseaduslikku vaimu ei väljenda kõik muu, mis presidendivalimistega kaasnes. See, et me saime presidendikandidaadi alles nädal enne valimisi, ei ole normaalne. See, et riigikogus seati üles vaid üks kandidaat, ei ole ka normaalne. Demokraatia tähendab valikute võimalust. EKRE ja Keskerakond on rääkinud presidendi otsevalimistest. Presidendi otsevalimised annaksidki rahvale võimaluse tutvuda kandidaatidega ja nende üle otsustada. President olekski n-ö näoga rahva poole.