Silt: erkki bahovski

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ukraina sõda on käivitanud uue hooga debati punamonumentide üle. Mida siis nendega teha? Kas viia muuseumisse või mõtestada ümber? Buldooseriga laiali lükata? Suhtuda sellesse kui kunsti? Küsimusi juba jätkub ja minulgi pole ühest vastust. Pigem kaldun ma punamonumentide teisaldamise suunas, aga ka sel teel leidub karisid ja mõttekohti.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Mitte miski ei ennustanud hävingut, kui asutasin end pühapäeval 10. juulil Muhust Tallinna sõitma. Et aga päev varem oli Haapsalus avatud uudistes pealkirju tekitanud Posti tänav, otsustasin sõita Haapsalu kaudu. Ja seal ka süüa. Sõna otseses mõttes minutipealt tabas linna rahehoog, kui jõudsin Posti tänavale. Mõne hetkega hakkas uputama – mitte võibolla Posti tänaval –, aga mujal oli hiljem täielik ookean. Sõitsin siis linnuse parklasse, aga seal oli buss parkinud põiki üle kahe invakoha. Kolmas oli ka eemal, kuhu autoga seisma jäin, sest sellise ilmaga ei tahtnud linnas liigelda. Taiplik lugeja sai juba aru, et olen liikumispuudega. Sestap võib pakkuda Posti tänavast rääkides kaht perspektiivi – autojuhi ja liikumispuudega inimese oma. Kumbki pole just ülemäära positiivne.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kas keegi mäletab veel vaidlust, mille algatas USA eelmine president Donald Trump? Nimelt küsimust sellest, kui palju peaksid NATO liikmesriigid kulutama kaitsele. Tõsi, seda teemat puudutasid ka varasemad USA presidendid, kuid Trump tegi seda kõige robustsemalt. Nüüd, pärast suuremahulise sõja puhkemist Ukrainas 24. veebruaril, on see küsimus arvatavasti kümnenditeks laualt maas. NATO Euroopa liikmesriigid suurendavad oma kaitsekulutusi, Soome ja Rootsi astuvad allianssi ning seni Euroopa kaitsekoostööst eemale jäänud Taani otsustas referendumil nüüd kaitsekoostöö kasuks. Vahepeal – kui kasutada Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni sõnu – ajusurmas olnud NATO ärkas juuni lõpus peetud Madridi tippkohtumisel ellu. Allianss võttis vastu uue strateegilise kontseptsiooni.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Liblikaefekt seostub üldiselt matemaatiku ja meteoroloogi Edward Norton Lorenziga. Ta märkas, et tornaado täpne teekond võib sõltuda väikestest asjadest nagu näiteks kajakate tiivalöökidest. Et muuta metafoor poeetilisemaks, hakkas Lorenz kasutama 1972. aastal liblikaefekti mõistet. Pärast seda on hakanud liblikaefekt (või ka liblika tiivalöögi efekt) tähendama mingisugust esmapilgul tähtsusetut sündmust, mis on vallandanud hiljem suurema sündmusteahela. Niisiis, kus võiks peituda Eesti praeguse valitsuskriisi liblikaefekt? Trafaretne vastus sellele küsimusele on, et selleks oli riigikogu menetluses oleva lastetoetuste eelnõu muutmise seadus, sest Keskerakond muutus Kaja Kallase välise tähelennu peale liiga kadedaks. Pealegi lendasid üles Reformierakonna reitingud, samas kui Keskerakonna populaarsus tegi vähikäiku.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Peaminister Kaja Kallas ütles, et Eesti on valmis Soome ja Rootsiga jagama oma NATO-kogemust. „Nii Soomes kui ka Rootsis on väga palju hirme selle aja osas, mis jääb liitumisavalduse ja liitumise vahele. Meie oleme saanud ka anda nii soomlastele kui ka rootslastele kinnitusi, et tõenäolised ohud, mis võivad peituda, on kübersfääris. Kui meie saime nendega hakkama, siis saavad ka soomlased ja rootslased," on peaministrit tsiteerinud ERR. Kogemuse jagamise pakkumine on muidugi hea, sest tuleb ju meenutada, et soomlased aitasid meid igati oma ELi-kogemusega, kui Eesti ühines 2004. aastal Euroopa Liiduga, kuhu Soome oli selleks ajaks jõudnud kuuluda üheksa aastat. Ilma soomlaste abita oleksid paljud asjad ELis kulgenud raskemini.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Esmaspäeval, 9. mail peetud kaks kõnet tõmbasid Eesti geopoliitilise joone võimsalt teravamaks, vähendades meie niigi ahtaid välis- ja julgeolekupoliitilisi võimalusi veelgi. Esmalt pidas Venemaa nn võidupühal kõne president Vladimir Putin. Selles – nagu märkisid juba mitmed Eesti analüütikud – polnud midagi uut. Ei kuulutanud Putin välja sõda ega sellega ka üldmobilisatsiooni, vaid Vene riigipea raius nagu rauda varemgi öeldut ukrainlastest kui bandeeralastest, kes tuleb denatsifitseerida. Samuti olid üsna jämedad viited sellele, nagu oleks Ukraina tegelikult ajalooline Venemaa territoorium. Kuskilt ei paistnud mingeid märke Venemaa tagasitõmbumisest, rahupakkumisest või veel mingist sõnumist, mida võiks tõlgendada soovina sõda lõpetada. Kõik jätkub vanaviisi.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Emmanuel Macroni võit Prantsusmaa presidendivalimistel oli oodatud, ent samas ei tohiks ta loorberitele puhkama jääda. Seda sellepärast, et nii Prantsusmaa, Euroopa kui ka lääs tervikuna vajavad kordategemist ja Macronil võiks kõiges selles olla oluline roll. Vahepeal võis ju tunduda, et paremäärmusliku Rahvusliku Liidu juht Marine Le Pen pakub Macronile tõsist konkurentsi, kuid tarvitses senisel riigipeal veidi tõsisemalt valimiskampaaniaga tegeleda, kui need kahtlused hajusid. Võit umbes 58 protsendiga umbes 42 protsendi vastu on veenev, kuid kui võtta juurde Prantsusmaa kontekst, muutub pilt hägusemaks. Kontekst seisneb selles, et Macron ei konkureerinud peavoolupartei, vaid äärmuspartei kandidaadiga. 42 protsenti äärmusele tähendab esmajoones küsimust, kas senist äärmust saab üldse nimetada enam äärmuseks. Sinna juurde tuleb lisada esimeses voorus ligi 22 protsenti häältest vasakäärmuslasele Jean-Luc Mélenchonile. See kõik näitab, et Prantsusmaa on lõhenenum kui kunagi varem. Nii võibki oletada – ja nagu paljud tänavaküsitlustel ka ütlesid –, et hääletati mitte nii väga Macroni poolt, vaid Le Peni vastu.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Nädalaleht Sirp on üritanud vaadata maailma läbi feministlike prillide. Iseenesest pole selles midagi laiduväärset, kuid küsimus on, kas säärane vaatenurk suudab piisavalt kõike seletada. Nii on üle-eelmises Sirbis (1.04) Eret Talviste ja Birgit Poopuu võtnud nõuks analüüsida sõda läbi feminismi ja dekolonialismi prisma. Ma jätan dekolonialistliku mõõtme siinsest artiklist välja, sest see nõuab eraldi lähenemist, ja keskendun küsimusele, kas sõjal on sugu. Kui üritada üldistada, siis Talviste ja Poopuu järgi on sõda mehe nägu. „…feministlikud uurijad on välja toonud, et patriarhaalsetes hoiakutes ja omadustes (nende kandjaiks pole siiski vaid mehed) võib näha ka konfliktide juurpõhjust: patriarhaalsed suhted viivad kergesti relvastatud konfliktideni. Just sellised süsteemid lükkavad naised ja kõik teised, kes toksilise maskuliinsusega kaasa ei lähe, teatud sfääridest välja,“ kirjutavad autorid.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Ukraina-Vene rahukõneluste tegelikust sisust on vähe teada ja nii keerleb selle kohal tavaline sõjaudu. Teisest küljest on see mõistetav, sest rahukõnelusi ei saa pidada kasvõi Facebookis või Twitteris, kus igaüks õpetab, missugune on just kõige õigem lahendus. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on viidanud, et Ukraina võib loobuda oma NATO pürgimusest ja olla neutraalne. Kuid ka see plaan ei ole vastuoludeta – Ukraina NATO liikmesuse püüe on kirjas Ukraina põhiseaduses ja nii ongi Zelenskõi öelnud, et rahutingimused pannakse referendumile (ilmselt seega ka Ukraina NATO liikmesus). Referendumit aga ei saa mõistetavalt enne teha, kui riigist on lahkunud Vene väed. Teisipäevane Financial Times kirjutas viitega Ukraina allikatele, et Venemaa ei kavatsevat enam Ukrainat denatsifitseerida ja et Ukrainal võiks olla ELi perspektiiv ning julgeolekugarantiid mitmelt riigilt. Viimased tunduvad väga kehva plaaniga, arvestades 1994. aasta Budapesti memorandumit, kus vastutasuks Ukraina tuumarelvast loobumise eest garanteerisid riigi julgeoleku ning territoriaalse terviklikkuse Venemaa, USA ja Ühendkuningriik.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kui lõppes külm sõda, hakati Euroopale otsima ühist ajaloolist narratiivi. Sellist, mis ühendaks sõdadest puretud kontinendi. Positiivne oli selles püüdluses kindlasti asjaolu, et 20. sajandi ja ka varasemasse ajalukku kirjutati rohkem sisse Ida-Euroopat. Lääne autorid hakkasid mõistma, et näiteks teises maailmasõjas toimus teisigi tähtsaid sündmusi peale Normandia dessandi ja tegelikult otsustati selle sõja saatus – vähemalt Euroopas – Ida-Euroopas. Üheks selliseks näiteks ajalugu terviklikumalt kirjutada on Eestiski käinud briti ajaloolase Norman Daviese „Euroopa ajalugu“, kus ka Eestit tublisti sees. Teine mõttesuund oli ühendada Euroopa läbi kannatuste. Selleks pidi saama holokaust ja Natsi-Saksamaa kui kurjuse kehastus. Oli ju Lääne-Euroopa poliitiline ja majanduslik integratsioon leidnud aset just eeldusel, et tuleb vältida nii holokausti kui ka selle teostaja uuestisündi.