Silt: erkki bahovski

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Aastaid tagasi õnnestus sattuda Siberisse, Baikali järve juurde. Eks uudistamist oli palju, kuid üks enim hämmastanud asju oli kohalike viha Moskva ja moskvalaste vastu. Meid, baltimaalasi koheldi kui välismaalasi – et ka meie mässasime Moskva vastu, siis võis olla tegemist ka ühise vaenlase äratundmisega. Ja see viha polnud mingi porin, mida Eestis kuuleb maal mõnikord tallinlaste kohta. See oli ikka tõsine viha. See kõik tuli meelde, kui nägin Habarovski protestijate siltide seas ka kirja, mis teatas, et „Me vihkame Moskvat”. Tehniliselt võttes pole Habarovsk enam Siber, vaid Kaug-Ida, kuid Moskva sekkumist ei sallita sealgi.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Märgid ei ole head – mullu põles Jumalaema kirik Pariisis ja sel aastal on Türgi president Recep Tayyip Erdoğan otsustanud teha Istanbulis asuvast Hagia Sophiast uuesti mošee. Nii Jumalaema kirik kui ka Hagia Sophia on maailmakuulsad sümbolid ja nende käekäik on kahtlemata meie kõigi mure. Mõnes mõttes on Hagia Sophia tugevamgi sümbol kui Jumalaema kirik Pariisis. Ehkki viimast teavad paljud Victor Hugo samanimelise romaani järgi, on Hagia Sophia olnud rohkem ajaloo ristteel. 6. sajandil Bütsantsi keisri Justinianuse ehitatud katedraal jõudis aastail 1204-1261 olla ka katoliku kirik pärast seda, kui ristisõdijad olid 1204. aastal Konstantinoopolit rüüstanud. 1261. aastal sai katedraalist taas õigeusu kirik. 29. mail 1453, kui osmanid vallutasid linna, olevat osmanite sultan Mehmet II Vallutaja ratsutanud Hagia Sophiasse, kus talle oli avanenud laipu täis katedraalist kujuteldamatu vaatepilt. Sellegipoolest kuulutas Mehmet, et Hagia Sophiast saagu kohe mošee. Esimene moslemite palvus peeti seal juba 1. juunil 1453.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Eile, 1. juulil lõppes Venemaal 25ndast juunist kestnud referendum konstitutsiooniliste paranduste üle. Pole kahtlust, et parandused läbi lähevad – sel nädalal näitas riigi korraldatud uksesuuküsitlus toetust parandustele 76 protsendi ulatuses. Kõige tähtsamad Vene konstitutsiooni parandused on klauslid, mis sätestavad Vene seaduste ülimuslikkuse rahvusvahelise õiguse ees ning need, mis võimaldavad Vene presidendil Vladimir Putinil olla põhimõtteliselt president eluks ajaks.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Rassirahutustes monumentide ründamine sunnib küsima ajaloo kohta ebamugavaid küsimusi. „Avaliku ruumi ideoloogiline kujundamine ja ümberkorraldamine on omane kõikidele ühiskondadele, ent toimub võimendatult totalitaarsetes ühiskondades. Mida suuremad on poliitilised muutused, seda enam teiseneb ka avalik ruum: püstitatakse monumente ja kõrvaldatakse vanu, ehitatakse ja kujundatakse ümber teid, tänavaid ja väljakuid,” kirjutab ajaloolane Marek Tamm Eesti Ajaloomuuseumi kogumikus „Monumendid ja võim“ (kaasautoriteks veel Rita ja Jaak Valge). Tõepoolest, üleilmsed rassirahutused, mida on jõutud juba kutsuda revolutsiooniks, on võtnud lisaks tavalisele märatsemisele sihtmärgiks ka monumendid. Black Lives Matter (BLM) liikumise rünnakud mitme ajaloolise suurkuju monumendi vastu sunnivad esitama mitmeid ebamugavaid küsimusi. Seda mõlemalt poolt.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Välisminister Urmas Reinsalu tutvustas teisipäeval riigikogus Eesti välispoliitika arengukava aastani 2030. Ja ehkki nii arengukava tegijaile kui ka lugejaile on selge, et kõik kirjapandu ei pruugi 2030. aastaks teostuda, tasub jälgida põhilisi suundumusi ja loomulikult ka arengukava vajadusel kohendada. Jälle peab kirjutama meediast. Ütleb ju arengukava üks punkte, et „Eesti inimesed on teadlikumad välispoliitikast ja julgeolekust”. Ma lisaksin ka, et Eesti inimesed on maailmast üldse teadlikumad, sest elavad pidevalt välismaal.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kunagine kolleeg Postimehes ja ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits tekitas läinud kuu lõpus tormi Eesti avalikkuses, väites intervjuus ERRile, et enamik eesti ajakirjanikke on vasakule kaldu. „Pilt on väga halb kahes suhtes. Online-ajakirjandus soosib kiirust, mistõttu on palju vigu – nii trükivigu kui ka faktivigu. Teine väga kurvaks tegev tendents on see, et klassikaline puhas uudis on juba ammu hakanud eesti ajakirjandusest kahetsusväärselt kaduma ja seda on asendanud nõukogulike sugemetega artikkel, kus ajakirjanike arvamused, hoiakud ja suhtumised kumavad läbi. Kumavad vastuvõetamatult minu jaoks läbi. Kumavad vastikult läbi. Ma ei näe enam asjatundlikke ja erapooletuid ajakirjanikke, aga ma näen asjatundlikke ja sotsiaalseks sõdalaseks muutunud ajakirjanikke,” toob ERR ära tsitaadi Pulleritsult. Tsitaadis esimeses pooles toodud väitega tahan sada protsenti nõustuda. Tõesti, nii trüki- kui ka faktivead ajavad mõnikord naerma, aga enamasti teevad kurvaks. Et ma olen ka elus mõne raamatu tõlkinud, tean, et põhiline on tõlkimise juures osata oma emakeelt ehk teada, kuidas midagi kõlab eesti keeles. Noored online-ajakirjanikud oskavad ilmselt hästi inglise keelt, kuid emakeelsed väljendid jäävad unarusse. Fakte ei kontrollita ning igasugused liba- ja valeuudiste saidid pääsevadki löögile.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Pärast Saksamaa ühendamist 1871. aastal tekkis Euroopasse täiesti uus julgeolekupoliitiline olukord. Võimsa riigi olemasolu alal, kus enne oli peetud sõdu ja mis oli toiminud puhvertsoonina, ajas kihevile kõik toonased Euroopa suurjõud – Ühendkuningriigi, Venemaa, Prantsusmaa ja Austria-Ungari. Saksamaa arengut jälgisid tähelepanelikult ka mitte-Euroopa jõud – USA, Jaapan ja hääbuv Osmani impeerium. Saksamaa oli lihtsalt liiga suur ja võimas, et seda ignoreerida. Esimese maailmasõja puhkemise põhjuste üle on vaieldud nüüdseks juba üle 100 aasta, kuid kahtlemata olid teiste seas sõja katalüsaatoriks vastastikused hirmud. Peategelane Saksamaa ise kartis, et on koloniaalses võidujooksus teistest maha jäänud. Liiatagi peljati Berliinis oma tööstusliku potentsiaali leidvat Venemaad. Peterburis aga kardeti Saksamaa tugevnemist (meenutagem, et toona olid Saksamaa ja Venemaa naabrid). Prantsusmaal jälgiti murega Saksamaa rahvastiku kasvu ja meenutati kibedusega kaotatud Prantsuse–Preisi sõda. Ühendkuningriik aga kartis Mandri-Euroopas ühe riigi liigset domineerimist – asjaolu, mida Briti välispoliitika oli ligi 500 aastat üritanud vältida. Austria-Ungaris kardeti aga Balkani natsionalismi ülekandumist impeeriumisse.