Silt: erkki bahovski

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Soome on taastamas töörännet Eestiga ja vähemalt selleks korraks paistab olevat tüli kahe naabri vahel lõppenud. Ent missugused võiksid olla õppetunnid Eesti-Soome töörändetülist? Palju on vaieldud küsimuse üle, kas peaminister Kaja Kallas tegi õigesti, kui kirjutas oma Soome kolleegile Sanna Marinile Helsingin Sanomates avaliku kirja, paludes töörände taastamist. Siin tuleks eristada kaht mõõdet. Sisepoliitiliselt poleks olnud vahet, mida Kaja Kallas teinuks. Kui Kaja Kallas ei oleks kirjutanud seda kirja, oleksid sotsiaalmeedia trollid ja opositsioonipoliitikud teda süüdistanud mittemidagitegemises. Nüüd sai ta süüdistuse ülereageerimises ja suhete rikkumises Soomega. Sestap pole säärasel analüüsil suurt tähtsust, sest see on kantud mõttest valijatele meeldida ja hääli püüda.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] 14. juunil möödub 80 aastat esimesest suurküüditamisest, mil Nõukogude võim viis Eestist Siberisse umbes 10 000 inimest. Nii traagiline, kui see sündmus meile ka ei tundu, võib selles leida ka teistsuguseid noote. Teema on muidugi delikaatne ja nõuab ettevaatlikku lähenemist. Eda Maripuu Muhu muuseumist annab valla juunikuu ajalehes Muhulane ülevaate juuniküüditamisest Muhus. Muu hulgas kirjeldab ta Aleksander Ööveli ja tema pere küüditamist. „Siis mindi Kuivastusse pereisa järele, kes olnud reibas ja teatanud, et „…mis siis ikka, sõidame siis pealegi Venemaale…””. 1942. aastal lasti Öövel Venemaal maha. Ööveli repliik jääb vaid grammi võrra maha sellest kuulsast „Tujurikkuja” sketšist, milles küüditatav perekond arvab, et sõidab Venemaale turismireisile ja mis tekitas Eesti avalikkuses väikese arutelu, kas küüditamise üle võib ikka nalja visata.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kaitseväe juhataja Martin Heremi otsus kaotada kaitseväe orkester pani Eesti avalikkuse kihama. Sellele lisandus veel teade, et kaob ka politse- ja piirivalveameti orkester. Praeguseks on jõutud plaanini, et mõlemad orkestrid ühendatakse Viimsi sõjamuuseumi alla. Kultuuriinimesed on olnud oma sõnavõttudes mõistetavalt nördinud – tegelikult oli ju kaitseväe orkester midagi, mis aitas armeel pidada sidet kultuuriga. Praegu aga toimub selge vastandumine kultuurile, kusjuures Herem on nüüdseks juba tunnistanud, et tegemist polnud mingisuguse poliitilise käiguga, vaid et plaan kärpida tabelist välja orkester oligi sellisena mõeldud. Ent on selge, et vaidlus ei hõlma üksnes kultuuri. Tundub, nagu oleksid Eesti kaitse- ja julgeolekupoliitika juhid kinni realistlikus, traditsioonilises mõttemaailmas. Teatavasti näevad traditsionalistid julgeolekus üksnes puht sõjalist mõõdet ehk kaitsevõime sõltub sellest, kui mitu diviisi, tanki, suurtükki jne riigil on. Sellise mõtteviisi üks esindaja on kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm. Kui Eesti Päevaleht küsis temalt kommentaari kaitseväe orkestri koondamise kohta, vastas Salm, et „otsustamise skaala sõltub ainult ühest näitajast: mis toodab rohkem sõjalist võimet?”.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Eelmisel nädalal peeti Ühendkuningriigis kohalikud valimised, sealhulgas Šotimaal. Šotlased pole olnud just ülemäära õnnelikud Ühendkuningriigi lahkumise üle Euroopa Liidust, sest Šotimaal hääletati valdavalt ühendusse jäämise poolt. Nii olidki 2021. aasta valimised Šotimaal üle pika aja sellised, kus Ühendkuningriik ei kuulunud enam Euroopa Liitu. Oodatult võitis Šoti rahvuspartei (SNP), mille juht ja Šotimaa esimene minister Nicola Sturgeon kuulutas, et nüüdsete valimistega on nad saanud rahva mandaadi uue iseseisvusreferendumi korraldamiseks ja lõpuks ka iseseisvuseks. SNP ei saanud küll enamust Šoti parlamendis (64 kohta 129st), kuid et ka rohelised (8 kohta) toetavad iseseisvust, siis paistab jutul rahva mandaadist olevat tõepõhi all. Kuid üks asi on hääletada valimistel SNP, teine aga iseseisvuse poolt. 2014. aastal peetud Šotimaa iseseisvusreferendumil jäid iseseisvuse toetajad alla. Ent nagu öeldud, toimus 2016. aastal Brexiti referendum ning eelmisel aastal lahkus Ühendkuningriik Euroopa Liidust.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Kõige rahulolevamad inimesed Eestis elavad Muhu vallas – nii selgus rahandusministeeriumi egiidi all 2020. aasta jaanuaris korraldatud küsitlusest. Esmalt nenditagu, et küsitlus polnud täielik – välja jäid Vormsi, Kihnu ja Ruhnu. Võibolla aga polekski Muhu rahulolu poolest esikohale jõudnud, kui küsitlus oleks peetud ka neis kolmes paigas. On ju need omavalitsused saared nagu Muhugi ja tugeva identiteediga. Tasub meenutada, et Muhu on üks taasiseisvunud Eesti kahest vanimast omavalitsusest (teine on Kuressaare linn), mis alustas vallana juba 1990. aastal. Seega on Muhu saanud tegutseda ühe omavalitsusena juba 31 aastat. Muhut ei puudutanud ka viimane haldusreform, milles mitmed omavalitsused kokku lükati. Et Muhu on saar, jäi sellele iseseisva omavalitsuse staatus alles.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Euroopa Liidus on puhkenud sohvaskandaal (sofagate). Alguse sai see Ankaras, kui Euroopa Liidu kõrgeid ametnikke võõrustav Türgi president Recep Tayyip Erdoğan pakkus enda kõrval tooli Euroopa Ülemkogu eesistujale Charles Michelile, saates hämmeldunud Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni kaugemale sohvale. Muidugi võib kohe küsida, kas on mõtet arutleda selle üle, missugune euroametnik peab istuma missugusel toolil. Ometi on välispoliitikas ja diplomaatias peenetel nüanssidel tähtis roll ja nendest võib välja lugeda igasuguseid arenguid.

[caption id="attachment_325262" align="aligncenter" width="1920"] Maailma suurim konteinerlaev Ever Given sulges Suessi kanali. Foto: Vikipeedia / Maxar Technologies[/caption] Ajaloos on aeg-ajalt esinenud sündmusi, mida on hakatud nimetama „liblika tiivalöökideks”, mille toimumine või ka ärajäämine on muutnud märkimisväärselt möödunut. 20. sajandil võib liblika tiivalöökideks pidada näiteks 28. juunil 1914 Sarajevos Bosnia serblase Gavrilo Principi sooritatud laske Austria ertshertsogi Franz Ferdinandi ja tema abikaasa pihta, mille tagajärjel abielupaar suri, ent mille tagajärjel puhkes ka esimene maailmasõda. 20. juulil 1944 ei pannud Claus von Stauffenberg oma portfelli teist pommi, sest ta ei jõudnud seda käivitada (andmata endale aru, et ühe pommi plahvatus oleks esile kutsunud ka teise), sest oli vähe aega. Pommiplahvatus küll toimus, aga Adolf Hitler jäi elama, Saksamaa võitles edasi ning miljonid Euroopas pidid veel surema. 23. märtsil 2021 jäi Suessi kanalisse kinni hiiglaslik konteinerlaev Ever Given.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Aeg-ajalt tekivad olukorrad, kus jääb vägisi mulje, nagu valitsetaks Eestit ja ka ülejäänud läänemaailma Buckinghami paleest. Sest see meediamöll, mis puhkes pärast prints Harry ja tema abikaasa Meghan Markle’i intervjuud Oprah Winfreyle, on isegi nüüd, 21. sajandi teisel kümnendil sotsiaalmeedia ajastul erakordne. Ka kurvad koroonauudised ei suuda võistelda Oprah’ga. Meghan Markle paljastas intervjuus, et kuninglik perekond olevat tundnud muret, kui tume on tulevase beebi nahavärv; et ta tajus kuninglikus perekonnas rassismi ja et oli lähedal enesetapule. Ning meediaspinn käivitus…

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Poliitiline ajalugu on näidanud eredalt, et poliitikud, kelle karjääri peeti lõppenuks, on naasnud poliitilisele näitelavale. Nii, nagu fööniks tõuseb tuhast. Näiteks Vladimir Iljitš Lenin arvas ka ise, et pärast eksiili sattumist 1905. aasta Vene revolutsiooni järel ei näe tema oma eluajal uut Vene revolutsiooni. Aga Esimese maailmasõja ja Saksa kindralstaabi (kes saatis Lenini eksiilist tagasi Venemaale) abiga tõusis Lenin Venemaa etteotsa. Adolf Hitleri poliitilisel karjääril arvati olevat kriips peal pärast ebaõnnestunud 1923. aasta õlleputši, mille tagajärjel Hitler vangi pisteti ja tal avalikult esineda keelati. Kümme aastat hiljem oli ta Saksamaa kantsler.

[caption id="attachment_218287" align="alignnone" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Aastaid on Eesti rääkinud, et Euroopa Liit võiks kõneleda Venemaaga ühel häälel. Vähem mõeldi võimalusele, et see hääl võib olla nõrk või midagi sellist, mis Eestile ei sobi. Just viimast võimalust demonstreeris ilmekalt eelmisel nädalal aset leidnud Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Josep Borrelli visiit Moskvasse, kus ta võõrustajate korraldatud pressikonverentsil narriks jäi ja terve Euroopa ees end alandada laskis. See ei ole see hääl, mida Venemaaga suhetes peaks kasutama. Tõsi, alates 2014. aastast, mil Venemaa okupeeris ja annekteeris Krimmi ning mahitas sõjategevust Ida-Ukrainas, on Euroopa Liit võtnud suhetes Venemaaga karmima hoiaku. On kehtestatud sanktsioonid. Ent praeguseks paistab, et Venemaale uuendatavad sanktsioonid on muutunud rutiiniks ja Venemaa suudab hästi elada ka sanktsioonirežiimiga. Teisitimõtlejaid mürgitatakse välis- ja kodumaal, pistetakse pokri meeleavaldajaid ja sellegipoolest minnakse edasi näiteks Nord Stream 2 projektiga. Meenutagem, et 2018. aastal peeti Venemaal ka jalgpalli MM. Business as usual (õnneks Valgevene õigus korraldada jäähoki MMi sel aastal tühistati).