Silt: aivo paljasmaa

XXIV taliolümpiamängud avatakse Pekingis 4. veebruaril ehk 13 päeva pärast. Tulemusi ennustatakse praegu igal pool maailmas. Lääne Elu pakub samuti oma lugejatele selle võimaluse.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Euroopa meistrivõistlustel iluuisutamises Tallinnas Tondiraba jäähallis libises esimese Eesti uisutajana areenile Arlet Levandi. Kõigest 16aastase sportlase debüüt oli igati meeldejääv. Arleti treener on ema Anna Levandi – omaaegne tippiluuisutaja (neli EMi pronksi ja üks MMi hõbemedal). Tema jäi poja debüüdiga igati rahule ja toonitas, et küll see mehelik jõud ja lihased ka lähiajal Arletil arenevad. Õnneks on Annal kontakt prantslasest koreograafi Benoit Richaud’ga, kelle hoolealuseid tuli Tallinnas jääle koguni 14. Richaud’ koostatud kavad on isikupärased, lähtudes iga uisutaja olemusest ja ilmselt ka sportlase hinges peituvast poeedist, kellel oma unistused. Igatahes ei näe publik jääl lihtsalt jojopallikesena põrkavat hüppemasinat, vaid artisti, kes jutustab ovaalil oma loo. Tehnilise sooritus kõrval mõjutab lõpptulemust ka etteaste esteetiline külg. Siin võivad hinnangud isegi kohtunike seas lahku minna. Publikul on niikuinii oma eelistused. Arleti etteaste jäi meelde just isikupärase väljenduslikkusega. Igatahes on kõigest 16aastane veel välja kujunemata uisutaja kohta küllaltki erakordne, et tal on juba oma nägu. Vabakava esitas ta „Carmeni” muusika saatel ja publik võis nautida noore sportlase ilmekat stiili. Isa Allar Levandi ütles enne võistlust, et nende peres on kombeks enne tähtsat etteastet võtta abiks kolm tähte: K, K ja V. Lahtiseletatult – keskendumine, kindlus ja vabadus.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Aasta alles algas, aga vana aasta arvete klaarimisel ajavad kiibitsejad juba suled puhevile. Karta oligi, et Eesti 2021. aasta parima naissportlase valimise tulemused ei pruugi kõigile meeldida – ja nii ka läks. Võib arvata, et parima tiitli võitnud vehkleja Katrina Lehis ja talle napilt alla jäänud tennisist Anett Kontaveit ise jäävad selles niinimetatud jätkusõjas erapooletuks ja lepivad suuremeelselt avaldatud tulemustega. Sportlaste jaoks on peamine tegeleda oma alaga ja selles edu saavutada. Kõiki spordialasid omavahel võrrelda on niigi meelevaldne tegevus, aga parima väljakuulutamine iga aasta lõpus on rahva silmis siiski erutav ettevõtmine. Sotsiaalmeedia lõi kihama rahvaliku väljendi „kellele meeldib tütar, kellele aga ema” laadis. Netikommentaarides võib ju pidevalt kohata lahmivas stiilis kriitikat, kus kirjutajad ei püüagi (või siis ei suudagi) asjade sisulist külge analüüsida.

Mehhiko hilisõhtuse tumeneva taeva all kõlavad kitarrihelid. Sombreerodes mehed lasevad häälepaelad valla ja samal ajal hakkab ülevalt langema tuhandeid ilupaberilipikuid. Õhus lenneldes sädelesid nad nagu dollarid, mis naiste WTA finaalturniiril osalejatele välja jagati. Tumesilmne ja sihvakas Hispaania tennisetäht Gabriela Muguruza seisab kõige selle keskel, nautides karikat hoides oma võiduhetke. Veidi taamal aga õhtu teine peategelane, kes oleks nagu Ants Laikmaa maalilt ellu ärganud. Linalakk juuksepats säriseks nagu ikka veel äsjase finaalmatši pingest. Anett Kontaveit neelab endasse hetke suursugusust, hoides peopesal hoopis väiksemat, aga maitsekat auhinda. Algul olid Anetti silmad nukrad, isegi pisar kippus silmanurka, kui ta pärast mängu oma toolil autasustamist ootas. Pikapeale tennisetähe näoilme siiski pehmenes ja autasustamise lõpuhetketel ta juba naeris, valge hambarida säramas. Anett ei unustanud kõigi teiste kõrval tänamast ka neid lugematuid tennisefänne, kes öösiti kella poole nelja paiku oma Eestimaa kodudes teleri ees tema heitlusi kaugel Mehhikos jälgima asusid. See pöördumine soojendas südant, ei saa salata. Naeratades viipas ta ka tribüünil seisvale murdumatule viisikule, kes Eestist kohale lennanuna olid valged särgid selga tõmmanud, millel tähed vastavalt A, N, E, T, T ja kes skandeeris aeg-ajalt väga innukalt: „Eesti, Eesti!” Igatahes tõid ka need viis tarmukat meest meie riigi tugevalt rahvusvahelisele pildile.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Teleekraanilt vaatab vastu liikumatul ilmel Katrina Lehis. Spordiajakirjanikud ütleksid, et äärmiselt keskendunult jälgib oma vastast. Zooloog Aleksei Turovski ütleks ilmselt, et püüton silmitseb saaki, kelle ta varsti kägistab. Vähemalt mulle, kes ma öösel kell 4 ärganuna ja päeval pärast Eesti hümni kõlamist meie võiduka naiskonna auks ka ise sinimustvalge oma elukoha seinale heiskasin, õhkus Katrina silmist sel hetkel ehtsat püütonit. Finaalkohtumises Eesti ja Lõuna-Korea vahel läksid otsustavaks matšiks rajale naiskondade kaptenid. Lehis ja Injeong Choi, kes olümpiaeelses maailma reitingutabelis asus teisel kohal. Matši seis oli viigiline 26:26. Katrina kägistaski Injeongi ära ja tablool särasid Eesti võidunumbrid 36:32.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Just selliste sõnadega helistas mulle vahetult pärast Katrina Lehise olümpiapronksi võitu üks mu sõber. Haapsalus pole tõesti uhket ratsamonumenti. Aga kujutage ette, kui meie läbi aegade edukaim mõõganaine oleks Tokyos kuldmedali võitnud, siis kuidas meie väikelinn teisiti oleks saanud omalt poolt tähistada, õigemini märgistada. Ikka võiduka amatsoonina, mõõk vasakus käes (Lehis on vasakukäeline). Sukles on tegelikult kõva ja julge mees. Vahetult enne kohalikke valimisi kolkalinna peatänav üles künda näitab tema ettenägelikkust tuleviku suhtes. Vastasel korral oleksime varsti kõik sumbunud oma konnatiiki. Nüüd on aga lootust, et Haapsalugi saab endale väärika peatänava.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Mida oligi tarvis tõestada ja mida mina julgesin välja öelda enne EMi finaalturniiri algust. (vt 10. juuni Lääne Elu). Paljud eksperdid ja spetsialistid pidasid itaallasi tol hetkel 5.–7. koha vääriliseks. Ennast kiitmast ma ei väsi, sest olen kahel korral enne MMi ennustanud Prantsusmaa võitu. Sedapuhku olin aga kindel, et prantslased EMi ei võida – parimal juhul jõuavad nad veerand- või poolfinaali. Finaal Wembley jalgpallimurul võttis mu üle kere kangeks. Juba 2. mänguminutil läksid inglased 1:0 juhtima. Ma ei teinud ühtegi häält, aga mu elukaaslane tuli köögist supilusikatäie südamerohutilkadega. Ka pärast seda ei öelnud ma ühtegi silpi.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] Ka koduperenaised olid pahased (vähemalt üks minu tuttav), kui kohtunik määras lisaaja üsna viimastel minutitel inglaste kasuks penalti taanlaste vastu. See juhtus poolfinaalis ja tavaliselt kohtunikud on väga ettevaatlikud mängu nii hilises staadiumis kellegi kasuks nii karmi otsust tegema. Sellega võid alla kirjutada vastaspoole surmaotsusele. Selles matšis oli see paljude silmis ülekohtune. Muidugi oli tegu Taani kaitsemängija patustamisega oma karistusalas, kuid samas oli see mitmete jalgpallireeglite järgi võttes üsna vaieldav moment. Oleks too hetk olnud mängu alguses, poleks see sellist poleemikat tekitanud. Nüüdsel juhul jäi aga mulje, et kohtunik püüdis Wembley staadioni publikule meele järele olla. Igatahes jäi kogu sellest loost mõrk maitse suhu.

[caption id="attachment_331943" align="alignnone" width="2000"] Aivo Paljasmaa. Foto: Elen Freivald[/caption] See tippjalgpall hakkab tervisele. Ma ei mõtle siin sportlasi, vaid pealtvaatajaid. Näiteks möödunud reedel vaatasin kuus tundi järjest kahte veerandfinaali ja pärast seda vajusin kossaki voodisse pikali ja kirusin oma neetud spordikirge, mis on kestnud jutti 65 aastat. No lihtsalt ei jõua enam, ei vaimselt ega füüsiliselt. Mul ei ole isiklikult midagi Hispaania vutikoondise vastu, kuid olin üdini Šveitsi poolt. Kui nende imemootor Xherdan Shaqiri saatis palli hispaanlaste väravavõrku seisuks 1:1, hüppasin rõõmust peaga vaata et lakke. Shaqiril on kael jämedam kui pea ja tänu oma lühikesele kasvule mõjub ta platsil nagu reaktiivmootoriga kihutav taburet (andku lehelugejad mulle selline kunstiline võrdlus andeks). Mis tõestab seda, et vutt on sisuliselt demokraatlik mäng, ole sa siis paks või peenike. Mäletan lapsepõlvest, kui me pimedani poistekambaga nahkkera taga ajasime ja mõni trullakas poiss platsi ääres jalalt jalale tammudes häbelikult ootas, et ehk võetakse ka teda mängu. Siis mõni suurem poiss hõikas lõpuks, et paks läheb väravasse. Trullakas vudiski, silmad säramas, kahe kivi vahele (ega meil siis päris vutiväravaid polnud) ja kahjuks lasi nii mõnegi palli sisse. Aga tühja sellest, ta oli ikkagi osaline.