Silt: aimar ventsel

[caption id="attachment_257544" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Hiljuti näidati Venemaa riigitelevisioonis lühikest reportaaži, kuidas sajaliikmeline Venemaa turistide grupp külastas Põhja-Korea suusakuurorti. Muidugi oli reportaaži toon ülivõrdeline – teenindus on kõrgeimal tasemel, nõlvad kõige vingemad maailmas (tõele au andes – viletsad nad pole!), põhjakorealased meeldivad ja külalislahked inimesed, kes üle kõige armastavad oma Vene vendi ja õdesid. Ning lõpuks mõtlemapanev number – need sada Venemaa turisti on viimase 50 aasta rekord, nii palju pole siiani Venemaalt korraga turiste tulnud. Kuuldavasti järgneb märtsis järgmine sajapealine turistide grupp.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Mul oli võimalus hiljuti viibida kuu aega Kasahstanis. Alustasin oma uurimistöid selles riigis 2012. aastal, nii et praeguseks on kogunenud kümme aastat. Kasahstanis on huvitav käia, sest iga kord näen-kogen midagi uut ja eks Kasahstan on mind ka muutnud. Kui olen siiamaani viibinud peamiselt Kasahstani lõunaosas, siis seekord sattusin enam-vähem riigi keskossa, kaevanduslinna Karagandasse. Selle kesklinnas domineerib stalinistlik arhitektuur, kusjuures väga suure osa nendest stalinistlikus „ampiirstiilis“ hoonetest on ehitanud Saksa ja Jaapani sõjavangid. See ütleb Karaganda ajaloo kohta palju. Linna keskel seisab suur imposantne kultuurimaja, mille sissepääsu kohal olev rida suuri kivikujusid sümboliseerib Karaganda elanikkonda 1950. aastail – seal seisavad õpetaja, kaevur, kolhoosnik, sõdur, insener ja tehasetööline.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Hiljuti levis sotsiaalmeedias lühike videoklipp tulevahetusest, tehtud ühe tulistaja kiivri külge kinnitatud kaamera abil. Klipis oli näha, kuidas mägisel maastikul metsases kohas lapilistes rõivastes, kiivrites ja automaatidega relvastatud mehed tulistasid vasakule ja paremale, üritasid varjuda ATV taha ja röökisid ning vandusid tulist kurja vene keeles. Võsasest metsast vastati neile samasuguste roppude vandesõnadega, tulistati vastu, keegi karjus hüsteeriliselt appi. See polnud lahing ukrainlaste ja venelaste vahel kusagil Taga-Karpaatias, vaid lahing politsei ja illegaalsete nefriidikaevandajate vahel Burjaatia mägedes. Nefriidikaevandamine on seal väga kriminaalne põrandaalune äri, neid poolvääriskive viiakse Burjaatiast Mongooliasse ja Hiinasse, kus neid kasutatakse esoteerilistel ja usulistel eesmärkidel. Äri on põrandaalune seepärast, et Venemaal kuuluvad kõik maavarad riigile ja nende kaevandamine on riiklikult rangelt (ehkki korruptiivselt) reguleeritud.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Ma kirjutan praegu artiklit Jakuudi rahvuslikust liikumisest Üs Tümsü (nende nime kirjutatakse tihti ladina tähtedega ka Ys Tymsy). Liikumine loodi umbes kolm aastat tagasi ja ma isegi tunnen isiklikult inimesi, kes kogu asja algatasid. Jakuutias on mitukümmend aastat eksisteerinud liikumised, mis – parafraseerides nõukogudeaegset kuulsat loosungit – on vormilt kultuuri- või spordiühingud, ent sisuliselt on nad rahvuslikud. Kuna Venemaal on rahvuslikkusega lood halvasti, ehk alati on võimalik sattuda kohtu alla süüdistusega rahvusvahelise vaenu õhutamises, ekstremismis või separatismis, siis tulebki teistsugune kest valida. Üs Tümsü seisab jakuudi traditsioonilise kultuuri säilimise eest, propageerib terveid eluviise (sealhulgas sporti ja alkoholist loobumist) ning väärtustab jakuutide jakuudi keele oskamist.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Kui vaadata Venemaal toimuvat, siis läheb juba aastakese suur aur kolonialismist rääkimisele. Ning kolonialismist rääkides on sellega seonduv teema dekolonialiseerimine. Juba mõnda aega armastatakse Venemaal rääkida kolonialismist. Seda teevad eri inimesed, mõistes kolonialismi all eri asju. 2016. aastal võttis Venemaa tagasi oma allkirja rahvusvahelise kriminaalkohtu (ICC) statuudilt ehk sisuliselt astus ICCst välja. Seda tehti reaktsioonina ICC avaldusele, milles nenditi, et Krimmi Venemaaga ühendamine on okupatsioon. Nagu nüüd näha, astuti ICCst välja väga ettenägelikult, sest nüüd on sama asutus välja andnud vahistamismääruse Venemaa presidendi Vladimir Putini suhtes.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Alates Venemaa-Ukraina sõja algusest aasta tagasi on Venemaal käimas üks huvitav debatt. See on debatt kollektiivsest süüst. Võib öelda, et kui miski ühendab Venemaa erinevaid elanikkonnagruppe, sõltumata rahvusest, usust, poliitilistest vaadetest või ka sotsiaalsest staatusest, siis on see kollektiivse vastutuse ja süü eitamine. Tuletame meelde, et esimest korda on sisse viidud piirangud, mille sihtmärgiks pole mitte konkreetsed isikud, ettevõtted või majandussektorid, vaid Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Aeg on näidanud, et kõik need piirangud on olnud vähem hirmsad ja radikaalsed, kui alguses paistsid, ent aasta tagasi oli paanika Vene Föderatsiooni elanike ja sealt pagenud inimeste seas suur. See paanika pole päriselt ka vaibunud.

[caption id="attachment_248480" align="aligncenter" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Kohtusin hiljuti Narvas Abhaasia tudengitega. Võib küsida, et kuidas nad sinna said, sest Abhaasia on tunnustamata riik, mille passiga pole suurt midagi peale hakata. Tuleb välja, et Gruusia ja Abhaasia vahel eksisteerivad Euroopa Liidu toetatud integreerumisprogrammid, mille toimimine sõltub sellest, kas Gruusia valitsus parasjagu viitsib Abhaasiale vastu tulla. Mõnikord ei viitsi, teinekord aga viitsib ja nii saigi umbes kümneliikmeline Abhaasia tudengite grupp sõita Euroopa Liitu koolitustele. Tulid nad muidugi mitte Abhaasia, vaid Gruusia ja Venemaa passidega. Abhaasidega tudengitega toimuvat Narvas kureeris minu endine doktorant, kes selle kohtumise ka organiseeris. „Nad tahavad oma lugu rääkida.“ kirjutas ta mulle. Minu üllatuseks olid Abhaasia tudengid rõõmsad ja avatud noored inimesed, kolm neist olid grusiinid, üks armeenlane ja ülejäänud abhaasid. Grusiinid hoidsid terve vestluse käigus pisut tagaplaanile, mis on ka mõnevõrra loomulik. Enamik noortest rääkis väga head inglise keelt.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Kes vähegi jälgib Venemaal toimuvat, teab, et riigis on paanika. Väga suur hulk mehi vanuses 18 kuni 55 üritab Venemaalt välja saada. Kui palju neid täpselt on, ei tea keegi, aga pakutakse sadu tuhandeid, isegi miljonit. Põgenetakse väljakuulutatud „osalise mobilisatsiooni“ eest, potentsiaalsete mobiliseeritute tulvad valguvad igas võimalikus kohas üle Venemaa piiri. On väidetud, et sellist paanikat pole Venemaal lähiajal olnud, isegi suur pagemise tulv veebruaris oli praegusega võrreldes väike. Kogu selles pealtnäha kaootilises tõmblemises on aga oma loogika. Ennekõike põgenetakse Venemaalt nendesse riikidesse, kuhu pole vaja viisat, ja nende riikide seas on eelistatud need, kuhu pole vaja isegi välispassi.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] 2014. aastal lindistas grupp Leedu näitlejaid venekeelse loo „Me ei ole vennad“ („Mõ ne bratja“) ja panid selle Youtube’i üles. Leidsin selle loo oma Peterburi kolleegi Facebooki lehelt ja postitasin endalegi.

[caption id="attachment_248480" align="alignnone" width="480"] Aimar Ventsel[/caption] Ukraina-Venemaa sõja alguspäevadel küsisin ühelt tuttavalt, et kuidas ta Venemaal elav õde toimuvasse suhtub. Vastuseks oli umbes selline lause: „Ta üritab ennast kogu sellest asjast väljas hoida, ei vaata televiisorit, käib vaid tööl ja tuleb pärast koju ning läheb magama.” Ma ei olnud eriti üllatunud. Kunagi ütles hea sõber, ERR-i Moskva korrespondent Anton Alekseejev Vikerraadio intervjuus (tsiteerin mälu järgi): „Venemaal pole inimesed harjunud vastutama. Nad arvavad, et poliitika on midagi räpast, millega tavainimene tegelema ei pea.” Sellega tabas Anton naelapea pihta. Olles tänaseks ise juba veerandsajandi jagu regulaarselt Venemaal käinud, siis ongi nii, et laialt on levinud arvamus: poliitika on räpane asi. Tavainimene peaks selle arusaama järgi hoidma ennast igasugusest poliitilisest tegevusest eemale, sest tegemist on korrumpeerunud käsi-peseb-kätt valdkonnaga. Mis on suuresti ka tõsi.