Silt: aidi valliku aiandusblogi

Kui öelda „püsilillepeenar”, siis kerkib meie silme ette ikka see kõige tavapärasem, juba vanaemade ajast tuntud eriliigilistest püsililledest koosnev peenar. Aga peale selle on olemas ju veel kiviktaimlad ehk/ja alpiaiad, segaistutusalad, rosaariumid ehk roosipeenrad, iridaariumid ehk aediirisepeenrad, nõmmeaiad, kruusa- ehk klibuaiad, sooaiad, metsaaiad, varjuaiad ja kindlasti veel midagi, mis mulle esimese hooga meelde ei tulegi. Kuid need kõik tähendavad siiski rohkem või vähem istutusalasid ehk peenraid, mis mõeldud samatüübiliste püsikute koondamiseks just neile sobivatesse tingimustesse.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Püsilillepeenra hooldusnõudlikkust saab edukalt vähendada multšimisega, millest ma olen selles aianduskolumnide sarjas juba paar korda varemgi juttu teinud. Kuid lillepeenras on sellel tegevusel jällegi selline pisut omanäoline spetsiifika, lihtne on mõne väga elementaarse tõsiasja vastu eksida, kui selle peale lihtsalt ei tule. Mul on see teema just neil päevil teravalt õhus, sest sel suvel pidin luhtunuks tunnistama eksperimendi tammelehehakkega, millega katsin läinud sügisel oma pika sissesõiduteed ääristava püsilillepeenra. Taimede talvitumisele mõjus see  muidugi väga hästi, selles peenras talvekahjusid ei olnud, aga järgneva kevade ja suve jooksul ilmnesid siiski selle meetodi vead, mille tõttu ma teist korda seda enam ei proovi. Esiteks selgus, et hakitud lehtedest tehtud multš on ikkagi liiga kerge. Tuul seda küll laiali kandma ei hakanud, aga peenras liigutas paigast küll. Samuti liikus see  liialt kergesti kohalt ära, kui tööd oli vaja teha peenra sees, rohida või lõigata  äraõitsenud õievarsi. Iga selline liikumine aga tähendab, et õhu kaudu multši pealispinnale langenud umbrohuseemned satuvad allapoole mullapinnale, kus nad saavad idanema hakata. Sest kui multš kohalt liigub, laseb see läbi ka selleks vajaliku valguse. Nii et tegelikult rohisin ma terve suve selles peenras end vastselt külvanud võilille ja ohakat nagu sõge, sel „enne ja pärast“ pildil polnud  põrmugi erinevust.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Ühel hetkel oleme värske ettevalmistatud peenraala õnnelikud omanikud ja meie ees on avatud otsekui terve kosmos. Mida kõike selles neitsilikus, ekspluateerimata ja kurnamata mullas saaks kasvatada! Seda küsimust lahendatakse päris mitut moodi, sõltuvalt peenraomaniku kalduvustest ja soovidest.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Praegu kogunevad mu õues kastidesse tutsakud ja nutsakud, potid ja tuustid. Valmistun homseks ürituseks, aiablogijate kokkutulekuks. Seekord on tegemist juubeliüritusega: esimest korda toimus kokkutulek 2009. aastal Pangodis perekond Ahsede tuntud iluaias, millest on aiaajakirjadeski mitu lugu olnud ja mis on üks Eesti tuntumaid iluaedu. Kadunud Elle Ahse ise oli ka pühendunud aiakirjutaja nii oma Muhediku-blogis kui ka ajakirjade aiandusveergudel ja on mitme väärt aiandusraamatu autor. Muidugi oli tema meie hobiaednike grupi kokkukutsuja. Mindki kutsus „aalujate“ hulka just tema, kui oli avastanud, et ma oma blogis sageli ka aiategemistest kirjutan.

Kääridega ei läheneta aias mitte ainult viljapuudele. Samamoodi vajavad regulaarset lõikust näiteks hekid, marjakultuurid, paljud ilupõõsad – ja topiaaria ehk taimedest kujundite loomine on üleüldse hoopis omaette kunst, mida mina pole isegi mitte nuusutanud. Ei tea, kas elu jooksul sellega isiklikult tutvust teengi, sest ausalt öeldes ei ole põõsaste puudliks pügamine asi, mis mind väga huvitaks.

Et eelmine kord kirjutasin pikemalt ilupõõsaste lõikamisest, siis pole vast asjatu korraks tagasi pöörduda veel paari lõikamise erijuhtumi poole. Nimelt on rida ilupõõsaid, millele on omane kaunilt väljapoole kaarduv kasvukuju, mille annavad põõsale nooremad oksad, ja osal juhtudest need põõsad ka õitsevad piki neid kaarjaid võrseid, nii et õitseajal meenutab põõsas vahutavat fontääni. Levinuimad neist on nipponi enelas „Snowmound” ja tuhkur enelas „Grefsheim” ning nad pakuvad tõepoolest õitsedes muinasjutulist vaatepilti.