Silt: aidi valliku aiandusblogi

Kääridega ei läheneta aias mitte ainult viljapuudele. Samamoodi vajavad regulaarset lõikust näiteks hekid, marjakultuurid, paljud ilupõõsad – ja topiaaria ehk taimedest kujundite loomine on üleüldse hoopis omaette kunst, mida mina pole isegi mitte nuusutanud. Ei tea, kas elu jooksul sellega isiklikult tutvust teengi, sest ausalt öeldes ei ole põõsaste puudliks pügamine asi, mis mind väga huvitaks.

Et eelmine kord kirjutasin pikemalt ilupõõsaste lõikamisest, siis pole vast asjatu korraks tagasi pöörduda veel paari lõikamise erijuhtumi poole. Nimelt on rida ilupõõsaid, millele on omane kaunilt väljapoole kaarduv kasvukuju, mille annavad põõsale nooremad oksad, ja osal juhtudest need põõsad ka õitsevad piki neid kaarjaid võrseid, nii et õitseajal meenutab põõsas vahutavat fontääni. Levinuimad neist on nipponi enelas „Snowmound” ja tuhkur enelas „Grefsheim” ning nad pakuvad tõepoolest õitsedes muinasjutulist vaatepilti.

Seisan oma ploomipuude täiendamise küsimuse ees siiamaani, kuigi pean tunnistama, et pärast äsjast pikka telefonikõnet Polli aiandusuuringute keskusse olen juba natuke targem kui eelmist „Kätt mullas” kirjutades. Ühesõnaga – kuidas tagada tolmuandmise probleem „Polli Emmale”, kui „Renklod Haritonovõi” teda ikkagi ei viljasta. Vanast ajast tuntud „Emma Leppermann” ja „Edinburgh”, mis tolmeldavad kõiki teisi, on minu maitse jaoks liiga vesised ja lääged, seega ma ei taha nende peale ainult tolmuandmise mõttes ruumi ka raisata, et siis pärast pead murda, kuhu panna kõik need mahavarisenud viljad või seista sundhoidistamise ees puhtalt sellepärast, et ahnus ei luba vilju raisku lasta. Pealegi on need mõlemad viimatinimetatud madalapoolse talvekindlusega.

[caption id="attachment_236325" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] Iga aiandusega vähegi kokku puutunud inimene teab, et selle hobi juures on kolm kõige kurnavamat, raskemat ja tüütumat tööd kaevamine, rohimine ja kastmine. Ning et seda peaks tegema võimalikult väikeses mahus, on leiutatud igasuguseid vigureid. See, et iluaias on okaspuude ja põõsaste alad tervikuna läbi kaevamata jäetud ning niitmise-rohimise vältimiseks killustiku või männikoorega multšitud, on juba üsna tavaline. Aga hoopis vähem kasutatakse seda võtet köögiviljaaedades. Inimestele, kellega püüdsin enne pihta hakkamist seda asja arutada, ei tundunud see üldse võimalikki olevat. Tõepoolest – tavapärane agrotehnika nõuab igasügisest maa läbikaevamist koos sinna sõnniku või komposti lisamisega, igal kevadel uute peenarde tegemist, suvi läbi kestvat umbrohueemaldust, kastmist ning kobestamist.