Püsilillepeenra hooldusnõudlikkust saab edukalt vähendada multšimisega, millest ma olen selles aianduskolumnide sarjas juba paar korda varemgi juttu teinud. Kuid lillepeenras on sellel tegevusel jällegi selline pisut omanäoline spetsiifika, lihtne on mõne väga elementaarse tõsiasja vastu eksida, kui selle peale lihtsalt ei tule.
Mul on see teema just neil päevil teravalt õhus, sest sel suvel pidin luhtunuks tunnistama eksperimendi tammelehehakkega, millega katsin läinud sügisel oma pika sissesõiduteed ääristava püsilillepeenra. Taimede talvitumisele mõjus see muidugi väga hästi, selles peenras talvekahjusid ei olnud, aga järgneva kevade ja suve jooksul ilmnesid siiski selle meetodi vead, mille tõttu ma teist korda seda enam ei proovi.
Esiteks selgus, et hakitud lehtedest tehtud multš on ikkagi liiga kerge. Tuul seda küll laiali kandma ei hakanud, aga peenras liigutas paigast küll. Samuti liikus see liialt kergesti kohalt ära, kui tööd oli vaja teha peenra sees, rohida või lõigata äraõitsenud õievarsi. Iga selline liikumine aga tähendab, et õhu kaudu multši pealispinnale langenud umbrohuseemned satuvad allapoole mullapinnale, kus nad saavad idanema hakata. Sest kui multš kohalt liigub, laseb see läbi ka selleks vajaliku valguse. Nii et tegelikult rohisin ma terve suve selles peenras end vastselt külvanud võilille ja ohakat nagu sõge, sel „enne ja pärast“ pildil polnud põrmugi erinevust.
