Täismahus: Väikekooli vesi on joogiks kõlbmatu

* Kasari kool toob vett Lihula linnakaevust. Virtsu kooli joogivesi ei vasta samuti normidele, aga seda tarbitakse iga päev.

Kasari kooli kraanivees on liiga palju fluori, nii et toidu tegemiseks tuleb vett tuua kümne kilomeetri kauguselt Lihulast linnakaevust.

Nii algabki Kasari kooli koka Raili Kütmani tööpäev kella poole üheksa paiku hommikul Lihulas Jaama tänava ristmikul. Seal täidab ta avalikust kaevust kaks kahekümneliitrist kanistrit, et nendega kooli poole vurada.

„Igal hommikul. Vähemaga ei tule välja,” sõnas Kütman.

Tervisekaitse normidele ei vasta ka Virtsu kooli joogivesi, kus on liiga palju boori, kuid lapsed tarbivad seda iga päev, niisamuti nagu ka kõik teised Virtsu asula elanikud.

Normidele ei vasta ka Liivi asula joogivesi. Mõlemas asulas on puhastuseadmed olemas. Liivi veepuhasti vajab ümberehitamist, sest tarbimine on väiksem kui seadmete võimsus. Kasari kooli oma veepuhastit pole, ilmselt seda ei paigaldatagi liiga kõrge hinna pärast.

Kasari kooli on nõuetekohast vett vedanud ka direktor Maidu Leever, kes ostis selleks kaks kanistrit. Söögitegemiseks vee vedamine algas tasapisi juba kevadel, sellest õppeaastast tehakse seda iga päev. Lapsi on koolis vähe, aga veevajadust suurendab õpilaskodu, kus elab üheksa last kooli 12 õpilasest. Kui 12 last saavad süüa korra päevas, siis üheksale lapsele tuleb peale lõunasöögi pakkuda ka hommiku– ja õhtusööki ning oodet.

„Kokku neli toidukorda,” ütles Leever.

Juua saavad lapsed Saku Lätte veeautomaadist. Kraaniveega võib pesta, kuid hammaste pesemine pole soovitav, sest fluor lõub neid.

Küsimusele, millega pesevad õpilased hambaid, ei osanud direktor vastata.

„Hea küsimus. Ilmselt võib see olla kraanivesi,” sõnas Leever.

Iseenesest pole kooli kraaniveega juhtunud midagi drastilist. See on kogu aeg ühesugune olnud ja sellega on ka toitu valmistatud, kuigi tervisekaitseamet oli korduvalt juhtinud tähelepanu tõigale, et vees on liiga palju fluori.

Viimati saatis amet selle kohta valda kirja eelmise aasta veebruaris. Kevadel võttis amet taas kooliga ühendust sõnumiga, et veeprobleem tuleb lahendada.

„Nõudmised läksid konkreetseks,” sõnas Maidu Leever.

Nii jõutigi kokkuleppele, et tosinale lapsele tuuakse edaspidi vett Lihulast.

„Eks ta loomulikult ole tüütu. Lihtsam oleks kraanist lasta,” märkis Leever.

Kirblas elav Leever ütles, et võiks ju vett tuua ka lähemalt, kodust, ent siis peaks ta selle ise kinni maksma või hakkama veega arveldama. Lihula linnakaev aga on valla hallata.

Tervisekaitseameti Lääne talituse Haapsalu esinduse epidemioloogia spetsialisti Lea Kiisi sõnul on vee suur fluorisisaldus Lõuna–Läänemaale iseloomulik.

„Vee keemilised näitajad on sellised, nagu nad on, ja ise nad ära ei lähe,” sõnas Kiis.

Veeprobleem muutus teravaks kevadel sellepärast, et amet oli seni olnud äraootaval seisukohal, selgitas Kiis.

Varem ei vastanud nõuetele terve Kirbla asula vesi, nõuetekohast vett polnudki kusagilt saada, sõnas Kiis.

Kui Kirbla pumbajaam ehitati kaheastmeliseks, nii et küla sai nõuetekohase vee, nõudis terviseamet tegutsemist ka koolilt.

Kool aga ei ole ühisveevärgiga ühendatud, vaid saab vett oma puurkaevust. Lahendusega hakata vett Lihulast tassima oli terviseamet nõus.

„Ikkagi odavam kui teha uus kaev. Praegu paremat lahendust ei oska pakkuda,” sõnas Lihula vallavalitsuse majandusspetsialist Peeter Sepp.

Kui palju võiks maksta kooli veele eraldi puhastuseadmete paigaldamine, ei osanud öelda Sepp ega Maidu Leever.

Terviseameti koduleheküljelt võib lugeda, et fluori on Lõuna–Läänemaa ja Pärnumaa põhjavees rohkem kui mujal.

Fluori sisaldus üle 1,5 mg/l (piirnorm) tekitab hammaste ja luude fluoroosi.