Endine IRLi esimees Mart Laar saatis erakonnakaaslastele kirja, milles soovitab parteil Reformierakonna skandaali valguses kaaluda uue valitsuskoalitsiooni moodustamist.
Head erakonnakaaslased,
Riigikogu on mind valinud Eesti Panga nõukogu esimeheks. Ülehomme lahkun töölt riigikogust ning asun oma uuele ametikohale. Olen Toompea lossis töötanud rohkem kui 20 aastat. Olen näinud siin nii paremaid kui halvemaid aegu, minemisi ja uuestitulemisi. Tahaksin teid kõiki tänada koosveedetud aja eest, mil on saadud ühist vankrit vedada. Palju on muutunud, kuid meie aated on jäänud samaks. Tänane Isamaa ja Res Publica Liit üritab jätkuvalt neid hoida ja edendada. Tean, et see on suur töö ning soovin kõigile selleks palju jõudu ja jaksu.
Selleks aga, et te veenduksite, et oma vaimus jätkuvalt teie keskel olen, lisaksin neile tänusõnadele ka mõned poliitilised tähelepanekud. Poliitiline olukord Eestis on ausalt öeldes mage. Uhkust selle üle ei ole põhjust tunda. On küll hea, et suvel, kui seebiooperid on oma tegevuse katkestanud, pakub Reformierakond kõigile soovijatele uut seebiooperit, mille lõppu pole paista. See võib ju naljakas tunduda, kuid on tegelikult kurb. Valitsuserakond pole suutnud muuta mitte ainult end naeruväärsemaks, vaid kahjuks on ebausaldusväärseks tehtud kogu Eesti poliitika. Sisevalimised erakonnas pole küll riiklikud e-valimised, kuid viimaste usaldusväärsust kahjustavad vassimised sisevalimistel siiski.
Nii pole ime, et meilt üha valjemalt küsitakse, mida kuradit te seal koalitsioonis teete ja miks te sinna kuulute. Tõepoolest, Isamaa ja Res Publica Liidul on praegu võimalus ummikseis läbi raiuda, koalitsioonist lahkuda ning avada tee uue valitsuskoalitsiooni moodustamiseks — kas me sinna siis ise kuulume või mitte.
Omaette küsimus on, kas ebastabiilsuse ja poliitilise kriisi õhutamine on ikka vastutustundlik tegevus. Ei tea ju keegi, kas uus valitsuskoalitsioon oleks parem kui praegune. Mõne trummipõrina saatel võimulepürgiva erakonna eetiline pale või nende arusaamad näiteks kaitsepoliitilistest küsimustest ei luba mul midagi sellist väita.
Sellest küsimusest, miks me aga valitsuskoalitsioonis oleme, ei saa paraku enam ei üle ega ümber. Nii võiks seda arutada kas volikogu, eestseisuse või mõne selleks eraldi kokku kutsutud nõupidamise tasemel.
Isamaa ja Res Publica Liit pole erakond, kus otsuseid on tehtud ainult kitsas ringis ilma erakonnaga nõu pidamata. Tõime volikokku Eesti–Vene piirileppe, oleme valitsuskoalitsiooni koosseisu varemgi volikogu tasandil arutanud. Kui eestseisus oli alla kirjutanud koalitsioonilepingu Rahvaliidu ja Reformierakonnaga, lükkas volikogu selle tagasi, leides, et Rahvaliit ei saa meile olla partneriks. Usun, et mõlemad otsused on olnud eduks nii Eestile kui ka erakonnale, nii et avalikumat arutelu ei maksaks karta.
Samas on selles loomulikult peidus omaette ohud ehk agaralt valitsuskoalitsiooni kuulumist arutama hakates võime end leida olukorras, kus me järsku enam kuhugi ei kuulu. 2001. aastal polnud Reformierakonnal vaja isegi volikogu kokku kutsuda selleks, et olemasolev koalitsioon lõhkuda ja Keskerakonnaga Tallinnas koalitsiooni asuda. Oma partneritele ehk meile toona lihtsalt valetati. Usun, et meie ei peaks praegu niimoodi käituma.
Kuna Eesti ajakirjandusel on tavaks erakonnakaaslastele saadetud erakirju avalikult ära trükkida, lisaksin kohe juurde kaks punkti, et keegi mu kirja valesti ei tõlgendaks.
Esiteks, see kiri pole esitatud üleskutsena Isamaa ja Res Publica Liidule kohe valitsuskoalitsioonist välja astuda. Teiseks, kui erakond leiab, et arutelu on mõttekas, siis ei tohiks see manduda lehmakauplemiseks ehk oma koalitsioonipartnerile mingite uute taevast sinisemaks ja rohtu rohelisemaks muutvate ettepanekute väljamõtlemiseks.
Meie huvi pole siiski mitte mingi kildkonna — olgu see siis parem- või vasakpoolne — edendamine, vaid Eesti riigi ja rahva huvid. Ärgem seda unustagem. Ainult siis suudame kindlaks jääda oma loosungile — “Ajame Eesti asja!”.
