Haapsalus Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamisel osalenud Tunne Kelam meenutab toonaseid sündmusi ja ütleb, et meie iseseisvus ei ole meile automaatselt antud, see on suur võit, õieti kingitus.
Eesti taasiseseisvumist kujutatakse väga lihtsustatult, kui öeldakse, et me laulsime ennast vabaks. Nõnda ütles taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud kirikukonverentsil „Laul ja vabadus” ettekande pidanud Tunne Kelam.
„Kõik ei pidanud nii minema,” meenutas Euroopa Parlamendi liige, aga 20 aastat tagasi Eesti Komiteed juhtinud Kelam. „See, mis juhtus, oli vastu ajaloo loogikat.”
Sedasama mõtet kordas laupäeva õhtul Haapsalu toomkirikus linastunud Jaan Kolbergi vastses filmis „Kaks päeva augustis” Marju Lauristin. Ta ütleb filmis, et lauldi küll, aga vabaks saamise nimel tehti ennekõike väga palju tööd — analüüse jms.
Tunne Kelami sõnul pidanuks 20. augusti lahendus Eestile tulema sootuks teine: kodakondsuse nullvariant ja hääleõiguse andmine kõigile Eesti NSV kodanikele.
„Kõndisime 20. augustil nagu noateral,” ütles Kelam.
Õhus oli pinev ootus ja surve, et Ülemnõukogu kuulutaks välja Eesti iseseisvuse. Et Eesti Komitee oli resoluutselt selle vastu, süüdistati teda jonniajamises ja tähenärimises. Kardeti, et Eesti Komitee ajab õigusliku järjepidevuse nõudmisega pilli lõhki ja soodne võimalus Nõukogude Liidust vabaks saada libiseb käest.
Siiani on raske seletada, milles oli asi, tunnistas Kelam.
Kui asjad läinuksid nii, nagu tahtis Rahvarinne, oleksime praegu Eestis vähemuses nagu tiibetlased Tiibetis. Kodakondsuse nullvariandi puhul võinuksime olla Moldova–sugune riik.
Kodakondsuse nullvariandi puhul moodustaksid Moskva–meelsed riigikogus kolmandiku ja nendega olnuks võimatu liituda Euroopa Liiduga.
„Oleksime olnud vormiliselt iseseisev, aga Moskva mõju all,” sõnas Kelam. „Rahvusriigist poleks juttugi olnud.”
Kelam lisas, et 20. augusti öösel selgus, kui vähe teadsid tollased Ülemnõukogu liikmed, mida tähendab iseseisvus.
„Ajalugu on näidanud, et kõike on võimalik saavutada ja kõike on võimalik kaotada,” tõdes Kelam. „Miski ei ole ka tänapäeval iseenesest tagatud.”
Kuidas suutsite 20. augustil oma põhimõtete juurde jääda, kuigi surve iseseisvuse väljakuulutamiseks oli väga tugev ja Eesti Komiteed süüdistati pilli lõhkiajamises? Millest kinni hoidsite?
Põhimõtetest, mis olid välja töötatud. Midagi polnud kõhelda, oli tarvis pingutada. Kriis, ootamatu võimalus, et kõik võib hullemaks minna, mõjus kõigile kasulikult, tegi kõiki paindlikumaks. Kui me Ülemnõukogusse saabusime, võeti meid hästi vastu, ma ütleksin, et kergendustundega.
Oluline osa oli Arnold Rüütlil, kes oli teatanud, et Eesti Kongressita ei tehta mingit otsust.
Esimene dokument, mis meile 20. augusti keskpäeval esitati, näitas, et Ülemnõukogu kuulutab ennast Asutavaks Koguks ja kuulutab üleminekuperioodi lõppenuks, kuigi Nõukogude väed olid veel sees. Kodakondsusest polnud seal juttugi.
Et me ei saanud sellega nõustuda, hakati otsima kompromissi. Seda pakkusid Ülemnõukogu poolt Liia Hänni ja Marju Lauristin. Hakati välja töötama uut dokumenti rahvusriigi ehk Eesti Kongressi põhimõtete alusel.
Kompromiss oli selles, et vormiliselt tegi iseseisvuse taastamise otsuse Ülemnõukogu, aga ta tegi seda Eesti kodanike valitud ajutise parlamendi — Eesti Kongressi — põhimõtete alusel. See oli ka rahvuslik kompromiss, hea ja tervitatav.
Lõpuks oli kõige raskem leida aseainet sellele, mida rahvas kõige rohkem ootas — et me kuulutame välja Eesti iseseisvuse. See kõlas ju uhkelt ja seda rahvas loomulikult tahtis.
Mis on aga nende valikute taga: kas kergem ja uhkem iseseisvuse väljakuulutamine või keerulisem tee, selle seletamisega on veel tänapäevalgi tükk tegemist.
Pärastlõunal leidsimegi lahenduse: Ülemnõukogu taaskinnitab Eesti Vabariigi iseseisvust.
Kas midagi jäi tolle päeva kompromissist kripeldama?
See oli parim, mis neis oludes võis saavutada, sest olime ju vähemuses, aga enamus tuli kaasa. Huvitav oli vaadata, kuidas Rahvarinde liikmed Rein Veidemann ja Heinz Valk väga emotsionaalselt tahtsid iseseisvust välja kuulutada. Oma kõnedega Ülemnõukogus tõusid nad sellega aina kõrgemale ja kõrgemale, et nii tuleb ikka teha. Siis tuli see teema nagu lõoke potsti! maha ja nad tunnistasid: tahaksime küll teisiti, aga et kompromiss on saavutatud, toetame seda.
Kõige ilmekam tollest hääletusest oli vahe Marju Lauristini ja Edgar Savisaare käitumise vahel. Savisaar ei olnud nende dokumentide arutelu juures, kuigi ta tuli 19. augusti õhtul välismaalt tagasi.
Ülemnõukogu saalis tuli Savisaar arutelu lõpus hääletama, istus üksi peaministri loožis ukse pool. Pärast hääletamist läksime akna poole, kus oli Arnold Rüütel. Toodi pudel šampust, kõik õnnitlesid üksteist. Savisaar jäigi üksi omaette istuma, keegi ei läinud tema juurde ja tema ei läinud teiste juurde.
Oli selge, et see otsus ei olnud talle meeltmööda. Ta ütles juba samal päeval Marju Lauristinile: oled mind reetnud ja meie teed lähevad nüüd lahku. Sest kodakondsuse nullvariant oli saanud hoobi.
Kuidas kommenteerite oma erakonna, IRLi praegusi sisepingeid?
See on tüüpiline nähtus kõigile erakondadele, kui kaks jõudu on kokku läinud. Eks ta mõnel määral ole ebameeldiv üllatus, aga sellel ei ole ideoloogilist alust. See on pigem stiiliküsimus, kuidas poliitikat teha: kas teha lühema perspektiiviga poliitikat? Kas loota poliitika tegemisel tehnilistele või organisatsioonilistele vahenditele?
Minule istub traditsiooniline poliitika. Kui minult valimistel küsitakse, mida ma luban, siis vastan, et ma ei ole jõuluvana, ma ei ole kingituste tooja. Ma võin lubada ausust, usaldusväärsust ja järjepidevust. See on poliitiku võimuses. Poliitka ei ole selleks, et inimestele kingitusi tuua või erisoodustusi anda.
Samuti ei saa teha poliitikat poliittehnoloogiaga, st reklaamiga, ajupesuga või üldiste märksõnade ülestõstmisega. See võib toimida vaid üks–kaks korda.
Nii et olete ikkagi kriitiline IRLi suhtes?
Loomulikult, aga see ei ole ainult IRLi küsimus. Sama kehtib kõigi suuremate poliitiliste erakondade kohta — selle pärast, et valimistest võidavad ainult reklaamiagentuurid.
Kummale presidendikandidaadile pöialt hoiate, kas Ilvesele või Tarandile?
Siin ei ole mingit tõsist valikut. Kandidaat, kes tahab olla tõsiseltvõetav, ei saa sooritada selliseid hüppeid. See on usaldusväärsuse küsimus.
Indrek Tarandil on palju häid omadusi, aga selline improviseerimine õõnestab tema usaldusväärsust ja tuleb talle endale kahjuks. Minule ei ole selline asi tõsiseltvõetav.
Kui kindel on meie iseseisvus praeguses turbulentses maailmas? Millest peaksime kõige kõvemini kinni hoidma?
Sellest, kui väärtuslik on iseseisvus, et see ei ole meile automaatselt antud, vaid et see on suur võit, õieti kingitus.
Me ei saa kunagi lubada heaoluühiskonna mentaliteeti, et tavakodanik teeb, mida tahab, ja poliitikud hoolitsevad riigi eest. Eesti tutvustamine on alles pooleli. Meid tuntakse, aga ei tunta ka.
Meie julgeoleku ja tuleviku peamine tagatis on, et meid hästi tuntakse, teatakse meie tausta ja teatakse meid heast küljest — kui häid ja usaldusväärseid partnereid ja sõpru. Selliseid partnereid ollakse valmis hädaolukorras ka kaitsma.
Keegi ei tea, millised hädaohud meid ees ootavad, sest maailm on nii muutuv, uued jõud on esile kerkimas. Ei saa öelda, et ees on pilvitu lend õnneliku tuleviku poole.
Et meid on nii vähe, on iga kodaniku ülesanne olla oma riigi suursaadik ja esindaja. Meil on Maardus üks tuttav venelanna. Kui ta läks Egiptusesse turismireisile, võttis ta endastmõistetavalt kaasa Eesti lipu, pani selle oma hotellituppa üles. Et teataks — ma olen Eestist.
