Mitukümmend aastat end Läänemaa meheks pidanud kunstnik Raul Meelel on selja taga edukas aasta. „Mälul on loomingus tohutu tähtsus, ükskõik, mis loominguga sa tegeled,” ütles ta, rääkides oma äsjasest näitusest ning avades tulevikuplaane.
Raul Meel, mis on plaanis?
See on suur projekt, mida praegu kavandan. Imeliselt suur ja võimas. Puhas sealjuures.
See tuleks päevakorrale aga alles peale seda, kui sõda on mingil moel lõpetatud, rahuleping sõlmitud. Kui toimub pingelõdvendus ja majanduslikud suhted hakkavad jälle tekkima.
Asi, millega siis hakatakse tegelema, on kultuur ja kultuurivahetus. Selleks, et leevendada mõlema poole rahvuslikku valu. Nii on see olnud ka varem, pärast sõdu.
Kui lääs Brežnevi ajal uskus, et Venemaast võib saada niisugune tubli ja usaldusväärne partner, tehti Pariisis 1979. aastal suur näitus „Pariis-Moskva 1900–1930” ja 1981. aastal Moskvas näitus „Moskva-Pariis 1900–1930”. Neil näitustel olid mõlemalt poolt väljas selle aja avangardkunsti tipud. Kunstnikud olid ju omavahel suhelnud, enne kui Venemaa selle keelas.
Näituse hiiglasuurel punasel esiseinal oli üksainuke maal – Kazimir Malevitši „Must ruut”.
Sellest Malevitši teosest on palju kirjutatud. Tavaline seisukoht on, et sealt algab uus moodsa kunsti ajalugu. Kõige rängemad seletused on niisugused, et see on Venemaa hävingu peegel.
Malevitšit teab maailm kui suurt vene kunstnikku. Ometi olid tema vanemad poolakad, isa tuli oma perega Ukrainasse ja oli seal suhkruvabrikant. Malevitši esimesed keeled olid ukraina ja vene keel. Ta õppis Kiievis joonistamist, enne kui läks 24 aasta vanusena Moskvasse, õppis maalimist ja joonistamist.
1912 läks ta Pariisi, kohtus Picassoga, oli temast mõjutatud ja suures vaimustuses kubismist ja fovismist. 1917 tulid näitused Varssavis ja Berliinis, Dessaus. Malevitš andis oma teooriaraamatu välja saksa keeles ja tal jätkus oidu jätta enamik pärandist Saksamaale, sugulastele.
Malevitši üheks tähtsamaks teoseks peetud „Valge valgel” on Ameerikas New Yorgi moodsa kunsti muuseumis. Venemaale tagasi läinud Malevitš represseeriti, ta oli vangis. Elu viimastel aastatel, kui kubistlik kunst polnud Nõukogude Liidus sallitud, maalis ta ukraina talunaisi suhkrupeedipõllul.
Minu projekt on sellest kõigest inspireeritud. See on vene- ja ukrainakeelne ning ruumiline. Esitan Malevitši kolm põhikujundit ruut, rist ja ring; värve must, punane ja valge. Samuti Malevitši mõisteid релігія, фабрика, мистецтво (religioon, tehas, kunst – ukr k), mis olid talle olulised, ning mõlemaid keeli. Lisan sellele oma meelekujutlusena „Kazimiri täringumängu”.
Tahan sellega anda Malevitši tagasi ukraina kultuurile, aga kinnitada ka vene omale.
Vaevalt et ma maailma suudan muuta, aga oluline on peale võitlust teha selliseid leevendavaid asju.
23. veebruaril 2029 on Malevitši 150. sünniaastapäev. Võibolla on siis juba sõda läbi ja rahulepingud sõlmitud. Kui seda ei juhtu, tuleb kunagi tema 155. sünniaastapäev. Mina olen selle aja peale tõenäoliselt surnud, aga see projekt on võimalik ilma minu osavõtuta ellu viia. Ma teen ta valmis, õige vähe on veel jäänud.
Kuidas teil muidu läheb?
Tavaliselt on nii, et kui inimene on kaotanud ühe võime, teravdub teine. Kui kaob nägemine, muutub kuulmine teravamaks või vastupidi. Kui mõlemad kaotad…
Minul on säilinud värvitundlikkus. Ma ei näe enam lugeda, aga värvitundlikkus on mul kenasti säilinud ja pilti tajun veel. Ehk on aga mõistus läinud vahedamaks.
Kehvemaid päevi on üha rohkem, aga parematel töötan veel täie pingega, kuigi pean nüüd harjuma mõttega, et olen surelik. Aga nii palju on veel kogeda ja teha.
Hoolimata kõigest sellest olete ju veel tegevkunstnik. Ja väga tegus – teil on sel aastal Eestis olnud kolm tähelepanu pälvinud näitust. Kevadel Raul Meel & Krzysztof Piętka „Ülemlaul” Tallinna kunstihoone Lasnamäe paviljonis ja Vabaduse galeriis isikunäitus „Kirjad Eesti laululindudelt” ja aasta lõpul Kastellaani majas „Huuu Huuu Huuu”.
Mulle tuleb appi heade sõprade, kunstnike Malle Leisi ja Villu Jõgeva poeg Hendrik. Saan teda juhendada, ütlen ette, kust mida otsida ja milline peab lõpptulemus välja nägema. Hendrik on väga heatahtlik, ta ei solvu, kui vahel palun tal esialgse variandi ümber teha.
Minu kõige suurem tugevus on minu looduslähedus. Kõik see, mille olen suutnud loodusega kokkupuutes luua, on tegelikult kõige võimsam.
Näitusel Vilde muuseumi galeriis on peaaegu 500 niisugust pilti, põhiliselt joonistused. Sari „Soolilled” – need on minu rännakud soos ja metsas. Aga põhiliselt soos.
„Titaanide armastus” – see on Saalomoni ülemlaulust: „Meil on väike õde ja tal ei ole rindu. Mida peaksime tegema oma õe heaks, siis kui temast juttu tuleb?” – „Mina olen müür ja mu rinnad on nagu tornid – seepärast ma sain ta silmis otse rahutoojaks.” Nii vastab õde. Püramiid, kujund, on korrapärane, aga siis kannab tuul ta laiali. Ka „Igatsuse metsad” on loodusest inspireeritud.
Ise pean kõige võimsamaks sarja „Teekond rohelusse” 1970ndatest, ka see on inspireeritud loodusest.
Mul on palju suuri sarju.
Kust te pärit olete?
Olen pärit Jalase külast praegusel Raplamaal. See on üks vanemaid Eesti külasid, mainitud juba Taani hindamisraamatus 13. sajandil. Jalase asub Varbola linnusest 6 km lõuna poole ja sealt läks läbi põhja-lõunasuunaline kaubatee. Olen seal käinud ikka ja jälle. Nüüdki, ühejalgsena, lasksin end vaatama viia oma koduküla metsaviirgu. Kavandan sellest teost, mis võib jääda mu luigelauluks. Esialgu olen mõelnud nimetada seda „Sünge mets”. See metsaviirg ongi sünge, aga taevas selle kohal on lootusrikas.
1981. aastast olen läänemaalane, kui sinna Vilguti talu ostsin. Kuigi see läks haldusreformiga Pärnumaa alla, pean mina end ikka läänemaalaseks edasi, ei tunne, et pärnumaalane oleks. Olin isegi 20 aastat Läänemaale sisse registreeritud. Nüüd, kui oma jalast ilma jäin, enam mitte, asjaajamine on nii lihtsam. Talu on nii eraldi ja talvel ei saa teed sinna puhtana hoida, et kasvõi kiirabi ligi saaks. See on mu suvekodu, kus tajun kõige paremini looduse avarust ja toimimisi. Vilgutil ma mitte ei puhka, vaid töötan. Seal on mu suveateljee, kus maalin ja joonistan väikesi pilte ja koostan mõtetes neist pildivälju.
Teie kunstnikuks saamise lugu on üpris omapärane. Te pole õppinud kunsti lapsena ega ka kunstiinstituudis.
Kui sain 28 aastat vanaks, ei teadnud ma veel, et minust saab kunstnik. Kolme aasta pärast olin rahvusvahelise kõige raskemini ligipääsetava kunstnikeklubi liige. Valitud mitte meeldivuse põhjal, vaid võidetud auhindade põhjal.
Mitte keegi ei suuda seletada, kuidas läks nii, et hakkasin kunsti tegema ja kohe maalima tipptasemel kunsti.
Võibolla päris esimesed tööd, mõne esimese kuu jooksul tehtud, olid veidi kohmetud. Kohanesin alles, üritasin sellesse maailma sisse minna ja aru saada, mis see on, mida teen.
Tallinna kunstnike kevadnäitusele 1971 viisin neli pilti, mille olin kirjutusmasinajoonistustest suurendanud ja trükkinud serigraafiatehnikas.
Serigraafiatehnikaga alustasime koos Malle Leisi ja Villu Jõgevaga. Villu trükkis eluaeg minu projekteeritud pingil oma ja Malle pilte. Loomulikult leidsid nad endale sobiva tehnika. Minu oma oli teistsugune.
Enamasti võetakse siiditrükki kui üht paljundustehnikat, aga mina suutsin taibata ja ära kasutada selle sisemise arengu võimalusi. Vaba käega, silma järgi panin matriitsi peale ning prindid ei tulnud mitte kordused, vaid väga lähedased pildid. Aga kõik erinevad. Hakkasin panema neid suurele väljale kokku – tõin maailma kunsti välja mõiste ja andsin sellele nime. Koostati küll ju varem ka ridasid, aga mina viisin selle taotlusliku täiuseni. See tuli inseneri ja maamehe kogemusest.
Kirjutusmasinajoonistused – on see žanr, mille Raul Meel Eestisse tõi?
Konkreetse luulega on nii, et selle meetodi märkasin või tundsin ära 1966.–1967. aasta sügisel või talve hakul, kui oli paks lumesadu. Jätsin lõunale minemata ja vahtisin seda lumesadu.
Olen lugenud, et mitmed olulised avastused on tehtud loodusnähtusi jälgides. Nagu Einstein tuli oma relatiivsusteooria peale rukki- või nisuvälja hõljumist vahtides.
Kui sellest kirjutasin, siis Toomas Vint põlastas, et Meel kirjutab vahtimisest – et see ei kõlba kuskile. Ometi tekivad kõige suuremad mõtted vahtides, mitte vaadates.
1970. aastal vist avaldas Noorus viis lehekülge mu konkreetse luulega, seal oli 6–7 pilti. Ja kirjutasin artikli juurde. Palju ma siis teadsin – lappisin kokku, mille siit-sealt olin lugenud ja oma mõtteid ka. Nüüd oskaksin seda kõike palju paremini rääkida.
Praeguse aja maailmas aga terminit „konkreetne luule” enam ei tarvitata, sest see on eksitav. Mille poolest see konkreetne on? Praegu kasutatakse mujal terminit visual poetry & sound poetry, ma ise nimetan seda evidentseks luuleks.
See on praegu õieti reklaami ülim üdi. Kõige löövamad reklaamid on oma olemuselt hea konkreetne luule.
Eks mul on teistsuguseid töid ka. Eriti viimasel ajal. Vahepeal maalisin popkunsti plaanis mitte üldse täpseid pilte. Nii et on ka neid, aga vähe.
Peate 1970. aastaid väga oluliseks perioodiks Eesti moodsa kunsti jaoks.
1970. aastad on tohutult olulised ja see peaaegu puudub Eesti kunsti ajaloos. On küll mainitud, et Meel osales tähtsatel näitustel, aga seda ei ole keegi lahti harutanud.
Mõtlen sellele, et mu elus on nii palju suuri sündmusi, aga see kitsas periood – kümme aastat – on täitsa uskumatu värk ikkagi. Kõige võimsam aeg mu elus.
See on Eesti kunstiuuenduse suur terav tipp, mis sel ajal toimus. Mitte mina üksi – terve seltskond. Eestist, Tallinnast sai Ljubljana ja Krakowi kõrval üks maailma graafikakunsti tuntud ja tunnustatud tippkohti, kus toimus ja arenes kogu aeg midagi.
See oli kümnete Eesti kunstnike töö.
Kas teil oli siis Eestis ka näitusi?
Paar korda ikka õnnestus midagi näidata, enam alguses. Ja siis üritasin oma loomingut kohandada ka selliseks, mida oleks saanud või võinud välja panna. Mul ei õnnestunud küll teha midagi figuraalset, mis oleks läinud otsapidi realismi alla. Vähemalt geomeetrilise kunsti alla see kuidagi ikkagi mahtus. Küll ei mahtunud ma kunstiajalukku – sealt visati mind ja Leonhard Lapinit välja.
Teid seob pikaajaline tutvus 20. sajandi ühe tunnustatuma vene avangardisti Ilja Kabakoviga.
Mullu lahkunud Ilja Kabakov oli minu lähedane sõber, kes sisendas minusse usku, et olen tippkunstnik.
Ta tuli 1971. aastal koos vene avangardkunstnike Žutovski, Sobolevi ja teistega Tartusse [Ülo] Soosteri näituse avamisele ja nad käisid ka tema haual. Nad külastasid Tõnis Vindi ja Leonhard Lapini eestvedamisel meie avangardkunstnike ateljeesid. Minu juurde jõudsid nad ka.
Kui läksime neid lennuväljale saatma, haaras Kabakov mul hõlmast ja jättis meid teistest pisut maha. Siis ta ütles: „Sa oled neist kõigist peajagu üle. Kui näiteks üks seltskond läheb kaunil suvelõpuhommikul seenele ja tormab läbi metsasalu… Teises metsaservas on mõnel korvis mõni seenekene ja arutavad, et ei ole nagu õige päev. Siis tuleb üks kaabulotiga vanamees, kelle korv on kuhjaga ilusaid seeni täis. Vaat sina oled see vanamees. Sinu kunst elab ja hingab. Sa käid habemenoa teral, kukkumata ühele või teisele poole.” Need on Kabakovi sõnad, mida praegu tsiteerisin. Läksin koju ja kirjutasin need kohe mälu järgi üles. Olen neid kogu elu endaga kandnud.
Kabakov tegi oma elu jooksul ühise näituse ainult nelja kunstnikuga ja ma olin üks neist.
Kui tegin ettepaneku võtta Eestist veel keegi juurde, keeldus ta otsustavalt.
Kunstihoone intendant saatis talle kirja, kus väljendas suurt rõõmu, et niisugune näitus, ja lubas kõik korraldada. Järgmisel aastal läksin uurima, kaugel ettevalmistused on. Selgus, et meie kunstnike liidu volikogu oli oma istungil selle üldse maha kriipsutanud.
Kabakov oli sel ajal maailma tippkunstnik. Siin ei ole teist nii kõrgelt hinnatud kunstnikku käinudki. Läksin rääkima, et nii see asi küll ei kõlba, ja sain lubaduse, et järgmisel aastal läheb näitusekavva sisse. Pidin diplomaatiliselt päris osav olema, et Kabakovi veenda mitte näitust ära jätma.
Tegelikult ei olnud Kabakovide poolt mingit nipsakust, aga tundsin, et see oli minu pärast, sest meil oli omavahel austus ja armastus. Nii lähedast sõpra ei saa oma solvumisega solvata. [2004.–2005. aastal oli Ilya & Emilia Kabakovi ja Raul Meele näitus Tallinna kunstihoones ja Tallinna kunstihoone galeriis – toim.]
Olete meie kunstielu suhtes üpris kriitiline.
Eestis polegi selliseid inimesi, kes suudaksid maailmale Eesti kunsti adekvaatselt müüa. Lihtsalt ei ole.
Tahtsin kunagi ära müüa üht Kabakovi pilti. Vaatasin, et Christie’se oksjonil läksid sama sarja pildid päris hästi. Pakkusin ühele galeriile seda ja mõnd muud müüki. Galerii palus mõtlemisaega ja teatas kolme päeva pärast, et meeskond arutas ja leidis, et neil pole kompetentsi Kabakovi piltide müümiseks.
Tegelikult täitsa õigesti vastasid. Nii ongi – ei ole kompetentsi ja seega ka usaldust. Selles mängus on usaldus kõige tähtsam.
Ei taha küll, et minust jääks ülbe mulje, aga samas pole siiski halb, kui tippkunstnik enesest teadlik on ja tunneb, mis ta väärt on. Eestis ei ole sellega harjutud. Kümmekond aastat tagasi leidsin internetist ühe New Yorgis ilmutatud paarikümneleheküljelise kirjutise „Kuidas kunstnikud konverteerivad oma tuntuse ja tunnustuse rahaks”. Arvasin, et minul pole sellega küll mingit asja, aga kolmandal või neljandal leheküljel märkasin enda nime. Autor tõi minu näiteks, kuidas see mitte mingil juhul ei õnnestu. Et Eesti kunstnikul on täidetud kõik tuntuse ja tunnustatuse kriteeriumid, aga ometi jääb see tal rahaks realiseerimata, sest rahvusvaheline kunstiturg seal, kuhu Meel kuulub, ei toimi.
Aga oma sõpradele ja õpilastele olen pannud südamele, et ärge rutake vastu võtma väikest raha, nii te jäätegi. Ja ise ei ole ka seda teinud. Ma töötan suurte ideedega, ei taha suunata oma elu sellele pisikesele maailmale.
Teie töid on väga paljude muuseumide kogudes, aga ühes neist on teil oma püsiväljapanek.
Jah, Itaalia linna Schio muuseumis on minu teoste püsiekspositsioon. Muuseum ise on väike, aga minu ekspositsioon on seal küllalt suur.
Seal on väljas ligi paarsada minu autoriraamatut ja albumit ning paarkümmend graafilist lehte. Peaaegu kogu, välja arvatud viimaste aastate looming. Seda võib nimetada ka minu arhiiviks.
Schios hakati raamatuid trükkima peaaegu samal ajal, kui Gutenberg sellega alustas. Neil on 38 ürikut sellest ajast ja seda traditsiooni edasi viima leidsid nad minu. Tegid mulle naljatamisi ettepaneku tulla neile „printsiks”.
Nüüd on minu kõige suurem probleem, mida ma oma loomingulise pärandiga peale peaksin hakkama. Olen mitu korda teinud juttu Kumuga, kas keegi tuleks kuulama, mis mul veel rääkida on. Viimast 20 aastat ma kirja pannud ei ole, see on kõik mälus. Ja mu mälu on veel ju üsna hea, aga see kõik kaob koos minuga, kui ma suren.
Kui palju saate Eesti kunstielu veel jälgida, mida arvate sellest praegu?
Üritan jälgida „OPi”, mul on poolteist meetrit lai ja meeter kõrge TV-ekraan, sealt näen veel päris hästi.
Vahel näeb küll väga head kunsti, samas näidatakse ning raisatakse aega täiesti lameda ja võimetu peale. Usun, et teatrit tajuvad selle saate tegijad paremini kui kunsti.
Näeb kunsti, kus on palju laenatud varasemate aastate suurtelt meistritelt. Nüüd on see lubatud ja tunnustatud, aga kui see tsitaat on kehvem kui originaal?
Olen kogu elu hoidunud kellegi käest midagi laenamast. See oli omaaegse avangardkunsti põhireegel – pidid olema oma nägu, mitte kellegi kloon.
Praegu olen saavutanud selle, et ükskõik milline kunstiteadlane näeb mu pilti ja teab kohe, et see on Meel. Nii on mulle räägitud.
Raul Meel
Graafika- ja maalikunstnik, kujur, installatsiooni- ja tuleperformansikunstnik, luuletaja-konkretist, mesinik.
Sündinud 2. märtsil 1941 Reino talus Jalase külas Lõuna-Harjumaal.
Õppinud insener-elektrikuks.
Töötanud elektrimontöörina, vedelainete mahutite kaalujana, graafika eksperimentaalateljee meistrina. 1990. aastast vabakutseline kunstnik.
Nõukogude võimu ajal oli mittesoovitav autor, kuid tuntud teisel pool raudset eesriiet.
Trükigraafikakunsti tippajal (1962–1980) rahvusvaheliste graafikabiennaalide põhiauhindade võitjate rahvusvahelise klubi liige (The Member of the International Club of the Prize Winners of the International Print Biennial).
Eesti kunstnike liidu liige.
Esinenud ligi 600 üld- ja grupinäitusel, teinud sada isiknäitust ja 26 avalikku tuleperformansit.
On avaldanud 250 konkreetse luule ning visuaalse ja heliluule raamatut. Samuti üle 50 albumi enam kui 50 keeles.
Eesti vabariigi kultuuripreemia 1995 ja 1998.
Eesti vabariigi kultuuri elutööpreemia 2015.
Eesti kultuurkapitali kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia 2015.
Allikas: Raul Meel