Kui mesilased laskusid allapoole ja kuhugi lähedale sülemisse sättisid, oli kõik hästi, aga kui nad tõusid kõrgemale ja hakkasid kõrvale kalduma, läks möll lahti. Meie tassisime veeämbrit ja isa pritsis vett, et sundida neid maanduma. Vahel see õnnestus, vahel mitte ja mesilased lendasid metsa poole teadmata kuhu. Kord juhtus see siis, kui isa ei olnud kodus. No mida meie, väikesed, teha saime, aga püüdsime. Pritsimine oli vennale raske, vesi lendas madalalt ja läinud nad olidki, aga meest ei olnud meil kunagi puudust.
See lugu juhtus talvel, kui mul oli pruun palitu ja jänesenahkne müts.