Veel ei saa keegi kooli lõpetada, ilma et ta oleks läbi lugenud teatud hulga raamatuid. Tõsi, maailm muutub. Kohustusliku kirjanduse nimekirjad muutuvad järjest fragmentaarsemaks põhjendusega, et lapsi ei tohi raamatutest eemale peletada, seega valigu igaüks ise, mida ta loeb. Kui läinud sajandist pärit „Tõde ja õigus“ või „Väike Illimar“ või ehk isegi „Kevade“ jäävad internetiavarustes seiklevale nutilapsele kaugeks, siis lugegu midagi muud, lugegu Ants Rootslast või Lauri Räppi. Peaasi, et loeb.
