Nagu kännu taga on kinni olnud see meie haldusreform. Nüüd on siis regionaalminister kõrvuti seadnud kuus võimalikku varianti ja palunud nende vahel valida. Katsume siis põgusalt neid erinevaid võimalusi vaagida. Võtame kõigepealt käsile kaks äärmust.
Minivaldade Eesti
Selle valiku nimi regionaalministri alternatiivide hulgas on päris petlik. Minivaldu (alla 1000 elaniku) on Eestis siiski vaid 40. Väikeste valdade (mida on siiski jah enamus, pisut üle poolte omavalitsustest on väiksemad kui 1800 inimest) kõrval on siiski ka suuremad vallad ja päris suured vallad, väiksemad linnad ja päris suured linnad.
Sisuliselt tähendab see variant, et midagi ei muutu. Praegusel olukorral on siiski ka plusse. Päris suur hulk inimesi on kaasatud valla või linna tegevusse. Eriti puudutab see väiksemaid omavalitsusi. Mida väiksem vald, seda suurem on otsene osalus. Külaseltsid ja vallavalitsused töötavad käsikäes, kodanikuühiskond toimib. Oma valitsus tunneb oma inimest ja vastupidi – demokraatiaga tõesti probleeme ei tohiks olla.
Probleemiks on aga selgelt asjaolu, et suur hulk inimesi töötab, õpib, käib arstil ja kultuuri tarbimas väljaspool oma valda. Mujal pakutavate teenuste korraldamises kaasa rääkida on raske, kui mitte võimatu. Selline probleem puudutab eelkõige mini – ja väikevaldu ja väikelinnu. Teine probleem on see, et suur osa eluks vajalikke asju juba oma loomu poolest tuleks korraldada suuremal territooriumil, kui üks omavalitsus – ükskõik kui suur see praegune omavalitsus ka ei oleks. Olgu siis tegemist keskharidusega, ühistranspordiga, keskkonnakaitsega, prügimajandusega või kasvõi suure hulga kultuuritööga. Nii et valdade – linnade koostööst ei pääse mitte kuskile. Omavalitsuste liidud on aga nõrgad.
Oluline on ka tähele panna, et praegune olukord on põhimõtteliselt halb umbes pooltes omavalitsustes. Ülejäänud mõtlevad et – kui vaid riik niimoodi omavalitsusi ei ahistaks, siis saaks ju hakkama küll. Ja kui see omavalitsusliit ka veel tugevam oleks, siis saaks asju üheskoos paremini korraldada… Tegelikult on aga suurem osa inimesi ja omavalitsusjuhte mõistnud, et praeguse olukorra püsimine ei tule mitte kellelegi kasuks. Eesti omavalitsustele on jõudu juurde vaja. See lisanduv jõud tuleb leida kas lisavahenditest või asjade paremast korraldamisest.
Kui üks maakond oleks üks vald
Selle variandi puhul oleks tegemist teise äärmusega. Kõigepealt on omavalitsus siiski mitte teenuskontor vaid kohalike inimeste õigus ise oma asju korraldada. See on põhimõtteline õigus. Et ise valime oma esindajad ja ise otsustame omi asju. Nojah, kui oleme juba nii pisikesed, et enam oma asju nagu polegi, mis siis? Me saaksime aru, kui üks pisike vald ei oleks enam ise omavalitsus. Mis seal siis ikka. Kas te aga kujutate ette, et Keila linnas ei ole valitavat volikogu ja linnapead – on vaid Tallinnast määratud kuraator ja väike temale alluv kontor? Ja Elvas ei ole ka valitavat volikogu? Ja Otepääl ja Kilingi-Nõmmes ja Põltsamaal? Ja Märjamaal ja Suure-Jaanis ja Vändras ja Tõrvas ja Lihulas ja Orissaares… Räägin linnadest, mis ei ole maakonnalinnad ja väikelinnadest või alevitest – ehk siis teise tasandi keskustest, mis on tugevad keskused. Kas nendes tõesti ei saaks olema kohapealt valitud inimesi, kes oma piirkonna nimel rääkida võivad? Üks – kaks esindajat ehk oleks suures maakonna volikogus, aga kohapeal oleks mitte sealtsamast valitud volikogu ja vallavanem-linnapea, vaid maakonnast määratud kuraator? Ma kardan, et seda ei kujuta keegi ette. Eesti mõistes demokraatia see igatahes küll ei oleks.
Tegelikult on küll võimalus maakonna suurusesse valda jätta alles osavallad ja – linnad. Aga kas siis ikkagi oleksid olemas nii maakonna suurune omavalitsus ja selle sees omakorda esimese tasandi omavalitsus? Miks me siis nende nimedega mängime? Nimetagem siis ikka maakonda maakonnaks ja valda vallaks ja linna linnaks. Parem siis teemegi kohe endale korraliku kahetasandilise süsteemi, nagu kõik teised Euroopas teinud on. Jagame funktsioonid ära, kes teeb mida ja asi korras. Omavalitsuste liitu siis enam vaja ei oleks. Ka maavalitsus saab suurema osa tegemistest teise tasandi omavalitsusele üle anda koos raha ja inimestega.
Teistest variantidest
Teisi variante oli ju veel neli tükki – Kihelkondade Eesti, Tõmbekeskuste Eesti, Omavalitsusliitude Eesti, Kahetasandiline Eesti. Kui nüüd anda neile lühike hinnang, siis Kihelkondade Eesti puhul tegelikult ei muutuks ka mitte midagi. Sisuliselt on tegemist omavalitsuste liitmisega nö „vähesel määral“ ja olulist muudatust olukorras see kaasa ei tooks.
Kaalumist on kindlasti väärt Tõmbekeskuste Eesti. Selle variandi puhul on iseloomulik, et maakondliku taseme koostöövajadus ei kao kuskile ja ka see alternatiiv nõuab tugeva omavalitsusliidu olemasolu. Ka sel juhul, kui maakonnas on iseseisev maakonnalinn ja kaks või kolm suurt valda, kas siis on hulgaliselt asju, mida ühes vallas ei mõtet üksi korraldada.
Omavalitsusliitude Eesti oleks kindlasti üks kõige valutumaid variante praegu omavalitsuste toimetamist tõhusamaks muuta. Vaja oleks vaid omavalitsusliit MTÜ-staatusest välja upitada, talle omaette tulud eraldada ja kindlad funktsioonid määrata. Samamoodi saaks hulgaliselt toiminguid maavalitsustest omavalitsusliitu ümber tõsta. See variant sobiks hästi ka üleminekuperioodiks, kui lõpuks tahetakse ikkagi liikuda Maakondade Eesti või Kahetasandiline Eesti süsteemile.
Kahetasandiline Eesti on kindlasti nendest variantidest kõige täiuslikum. Ega ilmaasjata ei ole peaaegu kõik teised riigid selle variandi valinud. Sellele variandile võiks ka teise nime panna – näiteks Demokraatlike Maakondade Eesti. Valdade liitumine on hea, kuid tugev maakond on hädavajalik. Valdade ja linnade lausaline likvideerimine on aga kirvemeetod. Kohalikku elukorraldust aga ei pea ilmtingimata likvideerima selleks, et asju maakonnas koos teha. Ei ole ka mõtet korrutada müüti, et kahetasandiline omavalitsus oleks kuidagi eriliselt kallis väikese Eesti jaoks – see müüt ei vasta tõele. Väikesed vallad saaksid teha seda, millest neil jõud üle käib ja maakonnas saaks teha ja otsustada neid asju, mida on mõistlik üheskoos teha.
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtteks peaks kõigepealt rääkima sellest „kännust“ mille taga haldusreform kinni on. Selle kännu moodustab võimuerakondade tahtmine igal juhul oma võimu säilitada. Mida rohkem on omavalitsusi ja mida nõrgemad need on, seda lihtsam on ju neid lühikese keti otsas hoida ja oma nn maailmavaadet levitada. Poliittehnoloogid ruulivad, selles on probleem. Loodame siiski, et riigimeeste sugu täiesti hävinenud pole. Peale toimimise süsteemi on ju omavalitsuste elus veel vaja muuta ka muid põhimõttelisi asju, kui tahame, et Eesti ellu jääks. Omavalitsuste rahastamine on esimene asi. Kui tahame, et omavalitsused hakkaksid tõsiselt võitlema töökohtade loomise eest, siis tuleb ära lõpetada olukord, kus niipea, kui vald või linn maksudest pisut raha juurde saab, võetakse see teisest otsast, ehk siis riiklikust toetusfondist maha.
Ühes asjas tuleb aga regionaalministriga nõus olla. Praegu on oluline, et toimuks mingisugunegi liikumine parema valitsemise poole. Probleemide eiramine on lubamatu, paigalseis on tagasiminek. Sellepärast tuleb tervitada regionaalministri järjekordset katset teemat üles tõsta. Kui aga liitlasi ei ole selle valitsuse piires leida, siis võiks neid otsida teistest erakondadest.
Neeme Suur,
riigikogu liige, SDE
Lugu ilmus Neeme Suure blogis.
Eks siis kui poliitikutel muud teha pole siis hakatakse ikka pseudoteemadega tegelema ja kaarte ümber joonistama. Ja see on mujal ka nii. Nagu üks aevastab saavad teised ka nakkuse. Kui saaks seda ajupuitu kuidagi ahju ajada saaks toa vähemalt soojaks või eksportida vat see oleks eesti NOKIA. Mina aru ei saa kaua see reform kestab siin ? Kas on veel midagi reformida ? Maal on penskarid veel jäänud neid reformib vikatimees nagu nii ära. Aga see saab väga põhjalik reform olema. Aga tunda on et temaga on pikaajaline haldusreformi leping juba sõlmitud.
ega seda vaest Ristit ikka pikalt kaitsta ei suudeta. peost suhu elamine.