Helkurit kannab alati pea kaks kolmandikku täiskasvanuist ja kõige levinumaks helkuritüübiks on rippuv helkur, selgub transpordiameti tellimusel läbi viidud uuringu tulemustest.
Keskmisest märksa enam on helkurikandjaid naiste, üle 34aastaste, väiksemate linnade elanike ning peamiselt jalgrattaga liiklejate seas. Keskmisest vähem kannavad helkurit mehed ja kuni 25-aastased.
Kunagi ei kanna helkurit 6% täiskasvanuist. Viimase viie aasta jooksul on resoluutselt helkuri kandmisest hoiduvate täiskasvanute osakaal püsinud pea samal tasemel.
46 protsenti vähemalt 15aastasest elanikkonnast peab helkuri kandmist vajalikuks, seejuures väga vajalikuks pidajaid on 78 protsenti. Helkuri kandmist ei pea vajalikuks vaid 5 protsenti. Helkuri kandmist väga vajalikuks pidajate osakaal on viimasel kolmel aastal varasemast veidi madalam.
82 protsenti lapsevanematest arvab, et nende lapsed kannavad alati helkurit, lisaks usub 12 protsenti, et nad teevad seda küllalt sageli.
Vastajad, kes kannavad helkurit ainult mõnikord või ei kanna üldse, tõid helkuri mittekandmise põhjusena esile kõige sagedamini asjaolu, et nad ei liigu eriti jalgsi. Unustamist või laiskust nentis kokku 32 protsenti vastajatest. 22 protsendi jaoks on peamine põhjendus, et helkurid kipuvad kaduma ja 19 protsendi jaoks, et nad ei liigu pimedas.
Võrreldes varasemate uuringutega on seekord eraldi helkuri puudumist põhjendatud sagedamini sellega, et see on riiete küljes niigi olemas või selleks pole vajadust.
Kõige levinumaks helkuritüübiks on rippuv helkur – enam kui kaheksa helkurikandjat kümnest kasutab just seda tüüpi helkurit. Rippuvat helkurit kasutavad sagedamini naised ja üle 64aastased.
Ligi kolmandikul on püsivalt riietele õmmeldud helkur või ümber käe keerduv helkur. Püsivalt riietele kinnitatud helkurite kasutamine on aastaga sagenenud, ümber käe keerduva helkuri kasutamine aga jäänud samale tasemele.
Riietele püsivalt õmmeldud helkur on sagedamini kasutusel meeste, 25-49aastaste ja peamiselt autojuhtide ja kergliikuriga liiklejate seas.
Kümnendik helkurikandjaist kasutab erinevaid lampe ja muid ajutiselt kinnitatavaid helkurlinte või -paelu. Nende puhul pole kasutajate osakaal oluliselt muutunud. Taskulampi kasutavad sagedamini noorimad, eestikeelsed ja samuti maapiirkondade elanikud.
65 protsenti helkurikandjaist on selle endale ise ostnud (sagedamini 50-64-aastased), veidi enam kui kolmandik on selle saanud kingituseks (sagedamini eestikeelsed ja maapiirkondade elanikud), lisaks 22 protsenti väliüritustelt (sagedamini 15-24-aastased), 12 protsenti muu tarbekauba ostmisel. 4 protsenti vastanutest on helkuri saanud politseinike käest helkurikontrolli käigus.
Transpordiamet tuletab meelde, et helkurita kõndivat jalakäijat on pimedal ajal lähitulede valguses näha alles 30 meetri pealt, samas kui isegi kuivades teeoludes on 90 km/h sõitva sõiduki peatumisteekond 70 meetrit. Pimedal ajal on helkuri kandmine soodne ja lihtne viis ennast liikluses kaitsta.
Uuringu viis 2022. aasta lõpus transpordiameti tellimusel läbi Turu-uuringute AS ning selles osales 1003 üle 15-aastast Eesti elanikku.
Selle ja teiste Transpordiameti tellimusel läbi viidud uuringu tulemusta saab tutvuda transpordiameti veebilehel: https://transpordiamet.ee/uuringud
elanikest kannavad sokke
Pole mingi ime, kui riik sunnib varsti inimesi tänaval helkurveste kandma.
Vaadake parem paljud ratturid pimedal ajal tulesid kasutavad, mõnedel veel lapse iste ka ratta küljes, aga tuled mitte ei põle vaid neid pole. Koolilastel puuduvad samuti ratastel tuled ja mitte üksikutel vaid enamusel.