Laupäeva keskpäeval kogunetakse taas Puise randa põgenike mälestusmärgi juurde, et meenutada 1944. aasta sügise suurpõgenemist. Augustis alanud põgenemine saavutas haripunkti 19.–23. septembril. Eestist põgenes umbes 80 000 inimest, kellest teel hukkus rohkem kui 5000.
Mälestustseremoonial Puises asetatakse mälestusmärgile ühispärg, kõnelevad justiitsminister Lea Danilson-Järg, Eesti Memento liidu esimees Arnold Aljaste, ülemaailmse Eesti kesknõukogu aseesimees Iivi Zajedova ja Atlanta Eesti kultuuri seltsi president Kristi Allpere. Mälestuspalvuse peab EELK Lääne abipraost Küllike Valk. Päevakohase kontserdi annab Enrik Visla pereansambel, kõigile pakutakse sooja suppi ja kringlit kuuma teega.
„Kui ilm laupäeval väga alt veab, siis asetame mälestusmärgile ühispärja, aga kõned ja supisöömine on siis Puise Nina talu küünis,“ ütles mälestuspäeva üks korraldajaid Heiki Magnus.
Magnuse sõnul juhatab mälestuspäev sisse üritustesarja, mis Läänemaal päädib vastupanuvõitluse päeval, 22. septembril kl 10 mälestushetkega Jüri Uluotsa kalmul Kirbla kirikaias. Uluots oli Eesti peaminister 12. oktoobrist 1939 kuni 16. juunini 1940 ja peaminister vabariigi presidendi ülesandeis 17. juunist 1940 kuni surmani 1945. aastal.
Ühe taolise samba võiks Tallinna reisisadama D terminali ette panna…
Loodan, et kaugel pole aeg kui hakatakse meenutama kajakallast ja reformierakonda kui eesti ajaloo suurimat küüditajat…
Lootus pidi muidugi rumalate lohutus olema. 🙂 Eks ise peab ikka kõik ära tegema, mitte lootma jääda. Nagu mina teen, kirjutage kõik üles, milline on olukord, milline valitsus, milliseid otsuseid tehti, mida ise sel ajal arvasin ja siis pärandad selle järgmistele põlvedele, las loevad, võibolla tunnevad korduva mustri ära ja teavad mida teisiti teha saaks.
Vedas neil, kes minema pääsesid ja eluga kohale jõudsid. Kohutavad kannatused saabusid siia jäänutele. Kuigi mõned heldinult mälestavad seda nõuka aega, siis tegelikult oli see aeg ikka väga pees sõna otseses mõttes.
Kas Eestlased oleksid pidanud kõik 100%põgenema ja maa venelastele jätma???
Ei läinud ju kõik 100%. Kas ma kirjutasin, et oleksid pidanud minema kõik? Loll küsimus. Kunagi ei tehta midagi 100%, ei ole ettevõtjad kõiok, ei lähe omalt maalt ära kõik, kõik ei ole joodikud jne. Mõeldud oli seda, et kes minekut tegid, need teadsid, et ellu neid paigalejäämise korral ei jäeta. Sedasi oli lugu. Ilmaasjata ei ole mõtet surra ka. Väljaspool kodumaad tehti palju ära, et saaks hoida mälestust Eestist ja aidata kaasa uuesti iseseisvumisele.
Ise ka aru saadmis vahtu välja ajad ?
Toomased ikka nostalgitsevad!