„Tere! Mina olen Krista. Ja ma olen üle neljakümne aasta, küll väikeste vahedega, lõviosa oma päevasest ajast Haapsalus veetnud.”
Nii võinuks alata siinkirjutaja meenutuskild, kui oleksin Haapsalu endine või praegune elanik ja minu lugu oleks kvalifitseerunud „Kohtumisele Haapsaluga”.
Haapsalu Teatristuudio on kogunud kimbukese haapsallaste lugusid seoses kodulinnaga: miks tuldi, miks mindi, esmamulje, kummastav kogemus, meeldejääv seik, millega paik võlub jne. Esimeses, pearoaks nimetatud osas saavad sõna eestlased, teises, magustoidu osas, sisserändajad. Laval astub üles kümmekond stuudiolast paarikümnes rollis. Elena Koit ettekandjana kannab ette kohvi ja jooke ning mitmesugust Haapsalu kohta käivat statistikat, kantseldab publikut ja annab niiviisi lugudele raami.
Linn on saanud juurde õdusa kammerliku etendus-, miks mitte ka kontserdipaiga – Väike Haapsalu. Nii mõnigi linlane küsib nüüd, kus kohas see veel asuda võiks. Just, ja kus on Konnaküla, kuhu kanti jääb Harmoonia?
