On paradoksaalne, et Johannes Aavik, meie säravamaid keeleteadlasi, oli düsgraafik.
Aavik on „Ideepes“ kirjutanud, et sama probleem vaevas ka tema venda ja vanemat õde. Noorem õde suutis Aaviku hinnangul kõige korrektsemalt kirjutada.
Võibolla düsgraafiata poleks sündinud Aaviku sõna võger (omastavas võgra, osastavas võkra) – mis tähendab kogemata tehtud kirjutusviga. Isegi teksti üle lugedes ei märganud ta kohe kõiki võkro. Aavik kadestas neid, kes suutsid kirjutada võkradeta, sest „sellased inimesed võivad kerge vaevaga paljo kirjutada“.
Rahulikult kirjutades tegi Aavik enda hinnangul vähem võkro, lisaks oli ta käekiri siis ühtlasem. Nagu Aavik „Ideepes“ on täheldanud: „Pääasi: mitte rutata, kirjotada rahulikolt ja nautida kirjutamisprotsessi. Siis teen ka paljo vähem kirjotusvigo.“
