17. novembri õhtul võis Vormsi rahvamaja akendest näha naisi, kes istusid ringis nagu mehed ehk seekord ilma näputööta. Vestlesime naiskodukaitse tegemistest ja Vormsi naiste elust.
Naiskodukaitsjate eri rollide tutvustamine vaheldus esmaabiteemaliste väidete hindamise ja füüsilise enesekaitse proovimisega – tegime koos käelööke ja käehaaretest vabanemist. Kohvilaua juures püüdis pilku meie naiskodukaitse vormiriietus, selgitasime, kes ja kus seda kanda võib.
Küsimuse rõhuasetus, mida Vormsi naised koguvad, oli õige. Jagatud näidete põhjal on mõnes saare peres hakkamasaamise valmidus isegi paar kuud. Nagu üks kohalikest naistest ütles, oleme keset merd, ravimite ja toiduvaru peab meil olema. Teine lisas: valmistume ja ennetame, hoiame kokku. Kolmas täiendas, et ei usu, et keegi ei aita, kui on abi vaja. Leidsime kohalike naistega kergesti ühisosa ja meie kaasa võetud näidisvarude kast jäi seekord põhjalikult uurimata.
Kui jutuks tuli fakt, et 16. märtsil 1934 loodi Vormsil naiskodukaitse jaoskond, siis küsisid Ege ja Mann nagu ühest suust: „Mis selle 16. märtsiga oli?“ ja asusid energiliselt liitumisavaldusi täitma. Mann kommenteeris juurde: „Heade asjade nimel olen nõus suppi keetma, riideid selga panema ning kasvõi sõtta minema. Peaasi, et kodumaal valitseks hea õhkkond, rahu ja vaikus.“ Ege ühines mõttega.
Teeb rõõmu, et peatselt on Vormsi saarel juba neli naiskodukaitsjat, lisaks hulgaliselt kohalikke, kellel on naiskodukaitsjatega sarnane mõtteviis.
Veronika Isberg
Haapsalu jaoskonna tegevliige
