Lääne Elu avaldab uuesti 2021. aastal enim loetud lood. Üheks nendest on 1. augustil ilmunud lugu „Virtsu kaunis kodu 2021 – nii lopsakas, et kasvab piiridest välja”.
Fotod: Urmas Lauri
Eve Vainu ja Tervo Põdra koduaias Virtsus kitsukeses Rahu tänavas edeneb kõik mühinal.
Aed näikski nagu peremehe-perenaise tahtest sõltumata elavat oma elu ja tegutsevat omatahtsi – mis kasvab, see kasvab, mis ei kasva, ei kasva. Perenaisel-peremehel jääb üle vaid käsi laiutada ja leppida.
Suvi otsa kestnud põua kiuste lopsakas lillhernes, kes liigina rohkem kui aastat paar ühes kohas ei edene, ronib võrkaia peal taeva poole juba neljandat aastat, kimalasi täis, ja lõhnab nagu pöörane. Eve ei oska pikaealise väänduja kohta öelda muud, kui et ime.
Kõrvits, kelle Eve võttis aias kostile esimest korda, laiutab lillepeenra servas, nagu oleks ta mingi eriõigustega põlisasukas, ja tõotab sügiseks heldet saaki – lihavate lehtede all paisuvad kollased kerad, üks teise järel, nii et ei teagi, kuhu ja mis neist septembris saab.
Külluslik luksus
Hiiglaslikud õisi täis amplid toovad aeda külluslikku luksuse, nagu polekski see pisike Virtsu, vaid mõni peen kuurort oma suurejooneliste fassaadidega. Rahu tänava amplid annavad silmad ette ka Haapsalu peente villade omadele, niisiis kasutan võimalust nende hingeelu uurida.
Üleelusuuruse tihedasti kirevaid õisi täis lillekera kese on korralik kaheksateistkümneliitrine pott. Muld tahab iga päev korralikult väetamist ja kastekannutäie vett – kümme liitrit. Mõnikord isegi rohkem.
„Kumb kastab?”
Tuleb välja, et kuidas kunagi. See aed siin pole mingi perenaise eralõbu, nagu sageli kipub olema. Muru niidab peremees, tõsi küll, suvel 2021 tal sellega muret pole, sest põud teeb töö Tervo eest ära. Lilled on rohkem Eve peal, aga muus osas on, jah, kuidas kunagi – teeb see, kes parasjagu teeb. Peenraääred näiteks on rohkem peremehe, umbrohi perenaise peal – põuaga pole ka sellega muret, aga muul ajal lähevad rohimise nahka kõik õhtud. Või no mis nahka, aed on Eve ja Tervo jaoks rõõm.
Eve ja Tervo aial veab – ta ei pea kunagi üksi olema. Tervo on varane ärkaja. Kui Eve tõuseb, on Tervo tööringi juba lõpetamas ja Eve võtab järje üle. Tulemus on muljetavaldav.
Nagu vaba käega tõmmatud amööbikujulistesse peenardesse oleks nagu külimitust heidetud liike, mis sügavas koosmeeles kasvavad: pisikese õiega tumepunased jorjenid, sinised käokingad, keisrikroonid, floksid, kõik vanad head taluõue lilled, mida linnaaedadest naljalt enam ei leia. Vaid gladiooli ei ole – liiga palju jantimist sibulatega, ei viitsi mässata, kuigi jah – jorjenitega on sama, aga jorjenijuurikaid võtab Eve üles ja hoiab ületalve hea meelega.
Vanade liikide vahel on ka uuemaid – eri sorti peeni liiliaid, üks lopsakam ja lõhnavam kui teine. Õite vahel võimutseb mädarõigas – igal aastal üritab perenaine teda köögiviljaaeda kolida, aga rõigas on visa. Ei taha lahkuda. Mädarõikalehtede vahelt küünitab kõrgustesse ülidekoratiivne mustjaspunase varre ja lehtedega maltsaline. „Kui ta on noor, siis sünnib süüa ka,” ütleb Eve. Õrn ämbliklill on uustulnuk, sõbranna antud, lõhnab hästi ja võtab hästi mesilasi ligi. Kivide vahel pesitsevad mägisibulad ja lauk valmistuvad õitsema, päevakübarate vahel paisutab marju mustsõstrapõõsas. Kõige hilisem õitseja peenras, end ise külvanud peiulill, rõõmustab silma sügiseni välja. Kevadist, kõige varasemat õieilu on juulikuu leitsakus raske ette kujutada, aga külluslikule kesksuvele alla see igatahes ei jää – krookused, tulbid, nartsissid, hüatsindid.
„Ühe panen, teise võtan,” võtab perenaine peenrateo napi nelja sõnaga kokku ja täiendab kolmega: „Lilled mulle meeldivad!” Nii lihtne see ongi.
Ei taha uskuda, aga paistab täiesti piisavat. Pirtsakad roosid lokkavad, salvei ning lavendel lõhnavad üle terve aia justnagu vanavanaema pesukapp. „Need on hästi vanad lavendlid ka,” ütleb Eve. Kui vanad just, kes seda teab. Nii nagu ei tea peremeest-perenaist sortide hulka aias, ei tea nad ka oma maja vanust. Mis – nagu Virtsus kombeks – on juba mitmendat põlve ühe pere käes, nii et saab rääkida ajast: mis kõik oli aias enne ja mis on nüüd.
Eve jaTervo kodu ehitasid Eve ema ja isa Muhust toodud talumajapalkidest. Muhu maja omakorda kuulus Eve ema vanematele. Kui vanad need palgid on, ei tea keegi, aga Rahu tänava maja sai püsti 1960. aastatel, natuke aega enne Eve sündimist. Tervo ilmus majja 30 aastat tagasi. Aeda on nad Eve vanemate järel kujundanud oma paarkümmend aastat.
„Siin oli kartulipõld ja ülejäänu oli ridamisi õunapuid täis,” ütleb Tervo. Aastal 2021 kasvavad aias mõned üksikud viljapuud – vanad õunasordid nagu kuldrenett ja sibul ning taevasse kõrguv kirss, marju täis. „Kuidas te marjad kätte saate?!” pärin. „Ei saagi,” vastab Tervo. „Jäävad lindudele.”
Eve ja Tervo kartulipõld, põlluks on seda küll palju nimetada, mõned vaod, on kolinud amööbja lillepeenra varju, kus iluaed suubub leebelt tarbeaeda. Sügavlillade lehtedega kapsaline jääb määramata, süüa ta sünnib, aga maha on pandud ilu pärast. Maasikate taga laiutab piparmünt, nõmmliivatee, salvei ja kes teab kes veel. Piprad alles loovad kaunu, sibulatega aga on põuaga ühel pool – need on üles võetud ja tallele pandud. On punapeeti ja kurki, küüslauku ja porgandit, tilli ja salatit, ikka segiläbi. Triiphoone seina ajab vääni kabatšok, tomatisaak – tiigritriibulised jurakad ja mustjaspunased pisikesed kerad – paistab tulevat korralik.
Pagendatud tegelased
Aia taga on üllatus – kõik see, mis aeda ei mahu. Oi ei, mitte risuhunnik. Aia taha pagendatud tegelased moodustavad seal metsikust elujõust pakatava peenra, ikka sessamas segasumma suvila stiilis – kuldvits, iirised, lilload, jorjenid, keisrikroonid, toosama hullupööra lopsakas kõrvits. Ja nii edasi.
Aga jah, päris nii roosiline, et pista aga mulda ja edeneb, Rahu tänava aed ei ole. Mis seal ei kasva, see ei kasva. „Vaat selle kassisabaga tundub, et kohe kuidagimoodi ei klapi,” ütleb Eve. „Ma olen paar aastat proovinud.” Õnnetu kassisabapott ripub õunapuu küljes, õied kaunid, nii nimetissõrme pikukesed, aga peaks olema…. „Vaat nii pikad,” näiteb Eve kätega. Kas just pool meetrit, aga sinna kanti küll. „Ma olen teistel nii pikki näinud,” ütleb Eve.
Kassisabast kavatseb Eve loobuda. Kui ei klapi, siis ei klapi. Taimedega on nii, et peab olema klapp nagu inimestegagi. Vägisi ei saa midagi.
Hästi toredaid klappivad elanikke on aga aias veel: jasmiinipõõsas akna all, mõelda vaid, kuidas see juunikuus lõhnab, ja igasugu okkalisi vorme: madal lehiselaadne hele ja püramiidjas tumedam, vahajas jugapuu, madal hõbedane kadakas, mägimännid ja hõbekuusk.
Tänavune kauni kodu tiitel, muide, on Eve Vainule ja Tervo Põdrale juba kolmas. Esimene, Hanila valla oma, tuli aastal 2015. „Siis ei olnud meil siin suurt midagi,” ütleb Tervo tagasihoidlikul moel, nagu kauni kodu omanikud ikka. Enam-vähem sama ütles ta ka aastal 2021, kui väravast sisse astusin. „Ega meil siin suurt midagi ole. Oma jaoks oleme teinud.”
Kauni kodu tiitli sai Eve ja Tervo aed ka aastal 2016 ja siis juba presidendi oma. Toona käis paar ka Moostes koos teiste Eesti kauni kodu tiitli saajatega president Toomas Hendrik Ilvese vastuvõtul.
Virtsu kaunis kodu
- Virtsu kauni kodu tiitlit jagab Virtsu arenguselts.
- Igal aastal vaatab komisjon üle kuus-seitse aeda, konkursile saab kandidaate esitada, aga komisjon valib neid ka ise. „Väike koht, hoiame ise silma peal,” ütles Virtsu arenguseltsi kultuurijuht Raul Targamaa.
- Sisse on seatud kord, et tiitlisaaja peab kolm aastat vahet pidama, enne kui uuesti saab kandideerida. Aastate jooksul on Virtsus tekkinud tänavad, kus iga teine on kauni kodu tiitli omanik. „Metsa tänav ja Majaka tänav, Uus tänav ja Kõver tänav,” loetles Targamaa.
- Traditsiooni järgi saab tiitlisaaja märgise kätte juulis Virtsu merepäeval.
